Meil, eestlastel, seondub lahkunute hingede rändamine pigem pikema hingedeaja kui kindla päevaga. Kuid miks mitte just 2.11. syydata koduaknal kyynlad ja panna lauale toitu ning oodata kedagi, keda ei näe, kuid tunnetame ja teame, kirjutas Ivi Kaarna Võrumaa Teatajas.

Kas nyydisaja inimesel on hingede rändamisse või hauatagusesse ellu raske uskuda? Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Väidetakse, et inimkultuuri ei saa yldse terviklikuna tajuda, kui välistada sealpoolsus.

Pikemalt Võrumaa Teatajas