Ahto Kaasik
Loodusesõber
Aegajalt kysivad Tallinna või mõne teise linna inimesed, kuidas leida oma hiit? Et seda öelda, peab teadma, kus on inimese juured. Keegi meist pole päriselt linnast pärit, juured ulatuvad ikka kyladesse ja taludesse. Kõige õigem on mõelda, millise esivanemaga, tema kodukohaga on su side kõige tugevam. Kyllap siis seal kylas või kihelkonnas asub ka su hiis, mida otsida, kus käia ja millele mõelda. Selles hiies kohtuvad su jäljed, mõtted ja pilk esivanemate omaga.
Aga kui sa oled kesk linnakära ja tunned, et vajad nyydsama veidi rahu, värsket õhku, puudekohinat, linnulaulu, vetevulinat, väge ja esivanemate lähedust? Tallinna Raekoja platsist 30 km hommikupäevas asub metsa varjus Siniallikas. Varsti peale kiirtee lõppu, kohas, kus Tartu maantee yletab teist korda Pirita jõe, leiad vasakut kätt autoparkla ja selle nurgast metsa kaduva raja. Rajal paremale hoides jõuad peagi tumeda jõevooni, yletad soonikuorgu mõõtva silla ja … Kui sa oled siin esimest korda, tabab sind kindlasti yllatus.
Sini- ehk Ohvriallikas on tõusuveeline allikajärv, mille põhjas vesi paljudes kohtades yles keeb. Allikal on laiust kuni 20 ja sygavust kuni 4 meetrit ja selle vees võib sageli näha kalu. Värvi annavad allikale selle põhjas paistvad sinakad liivaosakesed. Järvekesest välja voolav oja suubub sajakonna meetri pärast jõkke.
Kuigi ka Mustallikas leidub vee yleskeemise kohti ja sellest voolavad läbi Valgeallika veed, on ta põhi ometi must.
Sini- ja Valgeallika äärde on rajatud piirded ja purded, et pehmet kallast sõtkumata ohutult veeni kyyndida. Ja kaitset vajab kallas hädasti, sest rahvast käib siin palju. Siniallika hiis on kindlasti yks kylastatavaimaid pyhapaiku Harjumaal. Aastas võib allikateni viivat rada käia kuni kymme tuhat inimest.
Allikate lähedal asunud niitu nimetati Hiie aasaks ja seal on ka Hiiemägi. Paljud inimesed tulevad Siniallika hiide teadlikult kui pyhapaika. Enamus hiie kylastajaid on aga siiski enese teadmata palverändurid, kes tahavad osa saada pyha paiga ilust ja kosutavast väest.
Alates 1899. aastast on Siniallika kohta talletatud paarkymmend lyhemat või pikemat pärimusteadet. Nende kohaselt on paik juba vanasti väga kuulus ja kylastatav olnud. Pyhapaika tuldi ravima ja elujõudu koguma. On kõneldud, et Siniallikas tervendab kõik haigused, isegi kõige raskemad. On ka arvatud, et allikas ravib terveks kõik naha- ja silmahaigused. Eraldi on nimetatud silmavalu, maast hakanud haigusi ja sygelisi. Tervenemise tingimuseks on aga vee eest anni jätmine.
Allikas pidi kõige paremini aitama siis, kui sinna hõberubla visata. Kõneldud on ka vask- ja hõberahast, 5kopikalisest, vanadest rahadest, viljateradest, riietest ja muudest andidest.
Vett võidi kasutada sealsamas ja viidi sageli ka koju kaasa. 1929. a vahendas Rudolf Põldmäe selle pärimuse: Kose Siniallikale (Uuemõisa maal) viidi andeid. Kui lastel olid maa-alused, siis saadeti lesk naine Siniallikast vett tooma. Ta viis ½ või 1 ½ kop. vaskraha allikasse ja tõi sealt vett, millega pesti haiget last. See tegi haige maa-alustest puhtaks.
Siniallika veel on ka noorendav vägi. Kord keegi vanem naisterahvas ei hoolinud targa manitsustest vett targu kasutada. Läks allikasse yleni sisse ja muutunud päris nooreks – titeks.
Siniallikas aitab ennustada tulevase nime. Vee kohale kummardades tuleb hyyda järjest meeldivate inimeste nimesid. Kelle nime kohal tõuseb allika põhjast suur pahvakas setet, see ongi see õige. Võibolla annab allikas vastuse ka muudele kysimustele, kui puhta sydamega kysida.
Allikaid hoiab Siniallika Tölp – mehesarnane vaim, kellel peas kybar, seljas sinine kuub ja käes kepp. Kõneldi, et Tölp tuleb koju järgi, kui allikast annita vett viia.
Sealsamas lähedal, Saula vana silla juures, nähti aga varem sageli teistki veevaimu - kuldsete pikkade juustega näkki.
Siniallika hiies kohtuvad loodus ja vaim, ajalugu ja tänapäev. See paik on eriliselt tähenduslik kõigile, kel kallis kodu- ja kodumaa. Sini-, Must- ja Valgeallikas hoiavad meie rahvusvärve.
Kuvad: Auli Kütt, Kuno Taberland, Ahto Kaasik