“Kihnu kokaraamatut” võib rahumeeli ka toiduretseptidega ajalooraamatuks nimetada.
Eelarvamustel on ikka suur jõud kyll. See oli esimene mõte, mis pähe turgatas, kui verivärske “Kihnu kokaraamatu” kätte võtsin ja kaanepilti nägin. Ajas päris segadusse, tuleb tunnistada, kirjutas Erika Klaats Maalehes.
Ja ainuyksi sellepärast, et olen kihnlaste tegemistesse väikese eelarvamusega suhtunud.
Kihnu naine suudab kõike
Kihnu naisest olen alati arvanud, et ta on kõigeoskaja – et kõik maised tegemised Kihnu peres on naise õlgadel. Saab ka meestetööga hakkama.
Kihnu mees käib merel kala pyydmas. Koju jõudes paneb kalakoti lihtsalt kööginurka maha.
Kevadel ja sygisel on naine see, kes põllule läheb. Ja kui juba põlluharimine ja saagikoristamine on naise kohustus, siis mis veel söögitegemisest rääkida. Nii et karmivõitu olekuga saare meest toiduvalmistamisega kyll kuidagi kokku viia poleks osanud.
Aga miks on siis kokaraamatu kaanepildil punasekirju põllega mees ja tassib nii abivalmilt koos naisega suurt pada?
Selgust tõi asjasse “Kihnu kokaraamatu” koostaja Mare Mätas. Tuleb välja, et kaanepildil on Kihnu kõige hinnatum pulmalaua tegija Paul.
Ja nagu Mare kinnitas, pidavat Paul mitte ainult häid pulmatoite oskama teha, vaid on pidudel ka suur naiste tantsitaja. Pauli eeskujul olevat yks Kihnu noormees kokaametit isegi mandrile õppima läinud.
“Kihnu kokaraamat” on kihnukeelne.
Eks pisut keeruline lugeda oli, aga hakkama sai. Mare Mätas selgitas, et kihnukeelne on raamat ikka kihnlaste endi pärast. Et eelkõige saarerahvas seda ise loeks ja meeles peaks, kuidas on asjad käinud vanasti. Ja et noored oskaksid vanu kombeid elus hoida.
Veel ylemöödunud sajandi keskpaigas kasvatati Kihnus näiteks väga vähe kartulit. Maad lihtsalt polnud. Isegi omakasvatatud viljaga ei tuldud aastat välja ning tuli käia mandril räime vilja vastu kauplemas. Peamiselt ikka leivavilja vastu, aga ka nisu ja herneid toodi mandrilt. Liha oli hoopis harva toidulauale panna.
Palju on raamatus juttu ka möödunud sajandi söömisharjumustest ja traditsioonidest, mis seotud mitmesuguste tähtpäevadega. Kusjuures just Kihnu saarel on vana aja kombed siiani säilinud rohkem kui kusagil mujal Eestis.
Hylgeliha annab võimu
Kõige rohkem meeldis mulle see, et “Kihnu kokaraamatus” on humoorikalt, väga konkreetselt kirjas ka eestlaste iibe tõstmise positiivne programm.
Asi nimelt selles, et omal ajal, kui kihnlased veel hylgeid võisid pyyda, olla Ruhnu mehed Kihnu mehi kadestanud. Rääkinud ikka, miks Kihnu peredes on rohkem lapsi kui ruhnlastel.
Ja põhjus olevat selles, et Kihnu mehed söövad toorest hylgeliha.
Nii et kui hylgekyttimine jälle vabaks antaks, kyll siis hakkaks ka lapsi saarel rohkem syndima.
Tegelikult loodavad kihnlased ise ka juba pikka aega seda luba, sest hylgeliha on alati kuulunud nende põhitoidu hulka. Kokaraamatust saab teada, kuidas hylgeliha keedeti ja rasva välja sulatati.
Keda asi rohkem huvitab, leiab ka mõned hylgelihast toidu tegemise õpetused.