Kirjutasin kord Nädalises Palukyla hiiemäest, et Hiites elab selle maa ja rahva kaitse. Mőtlesin tol korral iga okkakest, rohukőrt ja oksaraasu, kus see kaitse siis minu meelest asub. Toimetuses asendati minu sőna kaitse sőnaga kaitsja, et Hiites elab Kaitsja.
Ja näed, nyyd aasta hiljem 8.11 käisimegi Palukyla hiiemäel vaatamas Tőnni auku.
Rahvapärimuse järgi on vaja Tőnnile kylakosti viia, et temaga on vaja hästi läbi saada. Ei teagi nyyd, kas seal pesitsebki tőesti Hiiemäe kaitsja ja mul ei olegi pőhjust Nädalise toimetusega pahandada?
Igal juhul Tőnniaugu ymbrus oli vőrratu, kus on tőeliselt näha, kuidas lyhiealised puud annavad eluruumi pikaealistele, kuidas loodus endaga ise kenasti hakkama saab, ilma inimese sekkumiseta. Ega seda imet tohigi rahahaidele näidata, nemad teeksid Tőnnikese koju kohe uue Tehvandi, seal Tőnnikese mäel kőrgust kyll ning kuristiku augus oleks ju hea kőrgustest tulemise suusahoog maha vőtta.
Rahvast oli tulnud Palukyla hiiemäe kokkusaamisele kaugelt ja lähedalt oodatust vähem, kuid ka ilmajaam lubas selleks päevaks tormi, raju ning pussnugade sadu......lumelörts jäi tulemata ja ilm oli tuulevaikne, mőnus, väga sobiv esivanemate pärandiga kokkusaamiseks, tunnetamiseks, mőtisklemiseks.
Hingede ajal aasta tagasi samas Hiiemäel, suhtles maavalla kojast Ahto Kaasik paljude ugri-mugri rahvaste praeguste ja eelnevate pőlvedega. Tänavu tänas ta meie oma esivanemaid, et meie keel ja meel ja loodus on läbi aegade alles, et meie siin ja praegu, sellel tuulepealsel maal, saame selle oma järeltulevatele pőlvedele pärandada-hoida. Tema pöördumises oli rőőmu, tänutunnet, mis kindlasti paljude kaasmaalaste hingekeelte ja elulustiga kokku kőlas. Eriti läks hinge 130 aastat tagasi yles kirjutatud regilaul, mis hiiepuude austuseks loodud.
Kui esiemad-isad olid sööma kutsutud, said ka kohalesaabunud hiiesőbrad yhisest toidust osa. Naiste triibuliste seelikute ning ussi mustriga kinnastelt läks jutt esivanemate oskuste, tööde peale, et kuidas seda ikka sadu aastaid pőlvest pőlve edasi antakse. Omad, väega lihvitud oskused on nii seatapul kui sőnnikuveol. Mul oli näide mesindusest tuua, kuidas igas kandis oma suitsikute syytamise komme on. Näiteks Vigala kandi kylades kasutatakse turvast suitsikus. Jalase ja Kőrvetaguse kylades syydatakse pliidi ukse ees suitsik pőlevate sytega, ka minu vanaisa Ohulepa kylas tegi vahel nii. Kalbu, Haakla, Vastja pool olen näinud kaltsuroguski pőletamist nagu Taani riigis. Mőnel pool taela, mőnel pool käbisid, mõnel pool vana kärge.....kirjuta sellest vői raamat nagu seeliku triipudest vői kinda kirjadest, mis pőlvest pőlve edasi antud.
Muret oli ikka kokkusaamisel kah.... Kõige käidavamale kohale, vanarahva keele järgi reevile ehk kõrge kalda äärde, tőstuki trassile, kaevatakse kunstlumetorustik ja elektrikaablid. Nii, et Hiiemäe reevi muudetakse. Suur laiutav mäemyrakas, kus rahvas suusatamas ja kelgutamas käib, kus otsas tasane jaanitulekoht on ning kõrgete mägede vahel Tõnni auk on seni ikka Hiiemägi olnud. Seda toetavad ka ajaloolased-etnoloogid. Sellist tőstukit, mis ei nőuaks maapinna tasandamist ja mulla juurdevedu ja äravedu, pole veel leitud.
Kokkuvőttes kaoks Hiiemäe reevilt see looduslikkus, mis tal praegu on.
Hingede ajal Hiiemäel olnud inimesed tőid näiteks, et Kytioru puhkekeskuse, kus lastakse häirivat muusikat, mis ei lase looduse hääli kuulata. Sama olen kogenud ka Aegviidu Nelijärvel. Mis oma valju melu ja abiehitistega on pehmelt öeldes, palju kaotanud. Nii, et kokkutulijad nautisid praegu veel rahulikku Palukyla hiit ja lagedat vaadet.
Keskkonnaamet on andnud loa sanitaarraie käigus raiuda Hiiemäelt kahjustatud ja surnud puid ligi 50 tihumeetrit. Kuid oli märgistatud palju terveid, tugevaid, yksikult seisvaid, elujőulisi, kauneid puid suusaradade ääres. Sealhulgas ka Hiiemäe kőige kőrgemal kynkal, kus tavade järgi peaks puude mahavőtjat tabama őnnetused.
Rahvusvahelise suusaraja nőuetest innustust saanud kava järgi kavatsetakse puudest lahti saada 12 meetri laiusel alal. Kirjutasin hiljuti artikli: Kraavihallidest kraavihulludeks, kuid et ka suusarajad mägisel maastikul kraave vajavad võttis mind õhku ahmima. Sama tunne on kui E Liidu mahemesinduse määrusi vaadates, mida lőunamaa lehmapidajad pőhjamaade mesinikele ette kirjutanud on.
Minu appikarjele vastas toredasti Mart Laisk, et ega see jama enne ei peatugi, kui kytus on 300 EEK liiter ja pole kellelegi teid ehitada ega pole ka millega neid lollakaid kraave kaevata. Nagu ytles Runnel:
Aga hiiemetsad on maha saetud
Ja urikivid on uppi aetud
Rahad rusikais, tobid laetud
Silmad sirmiga kinni kaetud.
Hingedeaja kokkusaamine Palukylas läks päeva teisel poolel rappa, Piiumetsa sookaitsealale, kus metsisekukk terve suve kymneid marjuliste seltskondi autoni jälitas (A. Palloni artikkel Targu Talitas) ning kus nyyd ligi kaks hektarit lagedaks raiutakse. Kohta, kus iga jalatäis maad on tiine esivanemate ajaloost.
Eha Metsallik