 |
 |
| Timmi Tarmo kysse märdisantõ käest viil yte tandsu mano | Põlva liinapää Tammõ Tarmo ja timä naanõ märdisantõ haardõn |
Et minevä iispäävä joosi vannost kombist luku pidävä inemise märti vai võti santõ vasta, sis mõtlimi kah veidikese nall’a tetä ja mõnõ kuulsamba vanavõrokõsõ mano vigurit tegemä minnä, kirotas Uma Lehes Peedosaarõ Kaisa.
Kamp sai meil kirriv: ma vaenõ kylmäjä aokiränik, pillimehest naabrimiis Laube Kadri yten uma katõ latsõga, Mardiesä (Kalkuna Henn-Hillar) ja Mardiimä (Saarniidy Hardi).
Kõgõpäält oll’ plaan minnä Võro maakunna aasta esä Timmi Mardi poolõ. Mõtlimi, et vast saami Mardi hindä kätte, a ussõ pääle tull’ vasta timä vanõmb poig Tarmo.
Koton oll’ hulga latsi, näide silmä leivä helkämä, ku näivä meid lõõtspillimängu, laulu ja tandsuga tulõman.
Algusõn tull’ sis iks tandsu lyvvä, selle et pillimehel olli näpu jahhe. Edesi uursõmi, ku tark Timmi pere kah om. Kyssemi mõistatuisi ja kõik vastussõ yteldi meile ilosalõ är. Tark pere oll’! Iks oll’ jahe ja pereesä Tarmo pand’ ette tetä viil yts tands. No tandsõva nii perelatsõ, pereesä ku märdipere kõik kuun. Märdiimä koti sisse panti ka veidikese kommi ja rahakopkast.
Maavanõmba pini tahtsõ lõõtsa nahka panda
Edesi võtsõmi ette tii Võro maavanõmba Tuliku Ylo maja mano. Maavanõmba pini tahtsõ mi lõõtspilli nahka panda, a muido oll’ peris sõbranõ.
Ka sääl lasti meid ilosahe sisse. Pereessä kah’os jälki koton es olõ ja meid võtsõ vasta vanõmb poig. Kyssemi mõistatuisi ja tandsõmi. Märdiesä söend’ märdiimä silmi all pernaasõ tandsma võtta. Ai tuud tõrõlamist peräst! Ka säält sai märdiimä kott kaalu mano.
Sis tull’ veidikese pikemb sõit – mõtlimi Põlva liinapääle kyllä minnä. Aadrõss oll’ meil olõman, a et esi olõ-i Põlva inemise, sis läts’ jupp aigu õigõ maja otsmisõ pääle. Tuu oll’ ridaelämise maja.
Edimädse majaosa köögiaknõst kai meile vasta yts vanõmb herr, läts’ köögist vällä ja kistut’ tulõ kah är, ussõ vasta es tulõ kiäki. No mi viil tsipakõsõ laulimi ja palsimi sisselaskmist, sis sai viländ.
Lätsimi tõõsõ lahtri mano. Ka sääl palsimi ja veidikese eski sõnotimi, a tuu es avida. Teimi sis sandikrutski ja tõmpsimi pingi ussõ ette. Las sis hummogu esi kaesõ, kuis vällä saava! Seo om tasu, ku märte sisse ei lasõ!
Mõtlimi, et proovimi iks perämädse lahtri man kah. Laulimi veidikese ja sis tull’ peremiis ussõ vasta. Kutsõ sisse. Mi sis õkva tennämä, et ainukõnõ seo maja pääle, kiä ussõ usald’ valla tetä.
Liinapää naanõ oll’ liinapääst targõmb
Tuu peremiis trehväs’ki Põlva liinapää Tammõ Tarmo olõma. A ku tuud kyssemi, näydäs’ tä uma tõõsõpoolõ pääle ja vastas’ kavalahe: «Ma olõ seo naasõ miis!» Mõistatuisilõ vastamisõga jäi liinapää esi hättä, a timä naanõ oll’ väega tark ja tiidse egäleytele vastust.
Ku är naksimi minemä, sis ussõ pääl hõigas’ pereesä meid viil tagasi. Ytel’, et oll’ märdiimä kotti võlss pyksikarmanist rahha pandnu. Egas midägi, saimi sis seo lahkõ perre käest kats kõrda rahakõist!
Kyssemi tuud kah, kiä viil lähkyn eläse, kelle ussõ taadõ minnä. Lähkyn pidi olõma Nookõ – Koidu ja Anne – perre kortõr. Lätsimi sis näide ussõ taadõ laulma.
All maja iin viil kaimi, et illos – tulõ kortõrin palasõ. Ussõ takan laulimi uma viis minotit kylh, a kiäki valla es tii. Lätsimi sis yte kõrra allapuulõ. Sääl ka es lasta sisse, a naabrinaanõ kuuld’ läbi ussõ, et kalitori pääl lauldas ja mängitäs pilli väega häste.
Tuu hää pernaanõ lask’ meid pallõmalda sisse. Kyssemi mõistatuisi ja varsti tulli kodo ka perretytre, kiä olli kah käyny märti juuskman. Teimi sis Põlva märtega yte tandsu. Palsimi hinnäst järgmäste paika juhata. Pereimä juhat’ meid edesi Põlva koorijuhi Määri Andrese mano.
A tuu maja ussõ iin, kon Määri Andres eläs, olli säändse luku iin, et sinnä joht ytski sant egä varas sisse ei saa! Kõlistimi sis alt, et tahami väega kyllä tulla, a Andres es võta vasta.
Haigõmaja juht jäi märdiõnnõst ilma
Viil pruuvsõmi Põlva haigõmaja juhilõ Jostovi Koidulõ märdiõnnõ viimä minnä. Juhatõdi jälki ridaelämise mano.
Kaimi sis, määndse lahtri man om kõgõ uhkõmb massin. Laulimi ussõ takan kavva, lõpus tull’ pernaanõ aknõ pääle.
Tä pallõl’ andis ja ytel’, et saa-i meid kah’os sisse laskõ, selle et poig Tal’nast yten väiku latsõga om kyllä tulnu ja lats joba maka. A rahha tsusas’ tä mi karmanihe kylh.
Kyssemi sis, et kon Jostovi Koit eläs ja tull’ vällä, et haigõmaja juht om uma ridaelämise hoobis vällä yyrny ja eläs esi muial. No tull’ sis timäl märdiõnnõst ilma jäiä.
Perän, ku joba massina pääl istsõmi ja kodo poolõ sõidimi, sis naksimi mõtlõma, mille meid egäl puul sisse es lasta. Arvada mi maski olli veidikese tsiku muudu ja jo sis peläti tsiagrippi! Märdisaaki saimi katõ ja poolõ tunniga 315 kruuni, neli pakki kompvekke ja unigu ubinit. Peris lustilinõ oll’ ja ku no peris ausalõ ytle, sis oll’ seo mul edimäne kõrd elon märti juuskman kävvy.