Oppaja Vaino Aime (kural) abiga tahtva Võromaa naasõ keväjäs rahvarõiva valmis saia, kirotas Uma Lehes Peedosaarõ Kaisa.
Minevä riidi saiva Pikäkannu rahvamajan edimäst kõrda kokko 14 naist, kiä tahtva oppaja abiga hindäle keväjäs rahvarõiva tetä ja sis näidega Umma Pitto minnä.
Ettevõtmisõ vidäjä, Lasva vallavolikogo vahtsõnõ juht Tamra Ave kõnõl’, et opitsõõr sai kipõlt kokko. Huviliidsi om ymbretsõõri kyllist, a ka Vahtsõliinast, Oravilt, Võro liinast. «Kõgõ suurõmb tahtminõ taa oppus tetä tull’ Pikäkannu kooli oppajidõ puult. Ja et ma tundsõ ytte hääd rahvarõivategijät, sis olõ-s vaia kavva märki,» naard Ave.
Oppaja om Vaino Aime, kiä eläs parhilla Tarto liinan, a peri om Peipsi järve veerest Kõdavere kihlkunnast. Tä om eloaig käsityyoppaja olnu, no pensioni-iän tege tahtjilõ rahvarõivit.
Et rahvarõividõ tegemine om kallis ja võtt hulga aigu, sis kysse Tamra Ave opitsõõri tegemises api KOPist (Kohaliku omaalgatuse programm). Antigi 15 000 kruuni.
Rahvarõivategijä piät esi masma pruntsi ja hammõ rõiva. «Mu hindä nõudminõ oll’ tuu, et perän, ku rõiva valmis, läämi kõik kuun Umalõ Pidolõ nigu yts naanõ!» kitt Ave.
Edimädsel kokkosaamisõl mõõdõti kõik naasõ yle ja naati kõgõpäält oppama põllõ ala viirde narmidõ tegemist. Mõni naanõ hoitsõ iks pääd kässi vaihel ja märgot’ kõva helyga, et tiiä-i, kiä kõik neo kirä ja muu ilostusõ peräkõrd rõivilõ kylge tege!
Arotõdi ka tuud, mändse kihlkunna rahvarõiva tetä. Mu vanaimä Kadri, kiä kah oppusõl nakkas käymä, olõ-i viil vällä mõtõlnu, kas tege sis Rõugõ (kon tä parhilla eläs) vai Urvastõ (kost tä peri om) kihlkunna rõiva.
Kõik paiga pääle tulnu naasõ pei tähtsäs, et rahvarõiva olnu iks hindä tetty, mitte ostõdu. «Mu imä om kah hindäle kunagi rahvarõiva tenny, no perändäs tä neo mullõ, ma saa edesi anda umalõ tytrele,» selet’ Tamra Ave. «Ku tytärd olõ-i, sis saa anda minijäle. Ku iks latsõ tiidvä, et rõiva omma imä vai vanaimä kässiga tetty, sis om iks uhkõ tunnõ näid kanda.»