Kihnu maalamba kasvatajad on asunud võitlusse, et suruda oma lambad ohustatud tõugude nimekirja. Tagataskus on neil värsked teadusuuringud põlvnemise kohta, aga osa teadlasi neid ei tunnista, kirjutas Maalehes Silja Lättemäe.
Kihnu maalammas on tallena imearmas – väike valge laik otsaesisel, ise sysimust. Hiljem muutuvad uted ning jäärad aga mitmevärviliseks – laigulisteks, hallideks, pruunideks, sysimustadeks. Madalakasvuliseks jäävad nad elu lõpuni.
Oleme Tõstamaal Tõhela vallas Õnnekivi talus. Selle talu pererahval Anneli Ärmpalu-Idvandil ja Herki Idvandil on Eestimaa suurim kihnu maalamba kari. “Meil on 100 põhikarja lammast ja 14 jäära,” ytleb perenaine.
Anneli Ärmpalu-Idvand on naine kui tulesäde. Kui rääkima hakkab, siis õhk lausa säriseb. Naine, kes kaitseb ja hoiab oma armastatud haruldast kihnu maalambakarja viimse veretilgani. “Minu missiooniks ja elutööks on saanud kihnu maalammas!” rõhutab Anneli mitmel korral.
Anneli õppis seda piirkonda ja loomi tundma ning nägi esmakordselt ka kihnu lammast. “Lammas on olnud kogu aeg minu lemmikloom, olen nii palju nendega tegelnud, aga kihnu lammast nähes oli kohe selge, et see on midagi erilist!” räägib Anneli.
Nii ta kiinduski nendesse loomadesse ja alustas koos abikaasa Herkiga ka oma majapidamises kihnu lamba kasvatamist. Ta on õnnelik, et on suutnud need haruldased loomad väljasuremisest päästa.
Idvandite sõnul on kihnu populatsioon kõige omanäolisem praegu säilinud maalamba kooslus, kuna Kihnu saare isoleeritud tingimustes ei segunenud see liin teiste tõugudega.
Miks ajab kihnu lammas teadlased riidu, lugege värskest ajalehest Maaleht.