[text]
Täna on

Kihnu maalamba kasvatajad on asunud võitlusse, et suruda oma lambad ohustatud tõugude nimekirja. Tagataskus on neil värsked teadusuuringud põlvnemise kohta, aga osa teadlasi neid ei tunnista.

Kihnu maalammas on tallena imearmas – väike valge laik otsaesisel, ise sysimust. Hiljem muutuvad uted ning jäärad aga mitmevärviliseks – laigulisteks, hallideks, pruunideks, sysimustadeks. Madalakasvuliseks jäävad nad elu lõpuni.

Otsekui pisikesed penid tuiskavad jäärad heinamaalt peremehe poole, endal suured kõverad sarved peas ja mitmekordne villakasukas seljas. Täiesti eriskummalised loomad.

Oleme Tõstamaal Tõhela vallas Õnnekivi talus. Selle talu pererahval Anneli Ärmpalu-Idvandil ja Herki Idvandil on Eestimaa suurim kihnu maalamba kari. “Meil on 100 põhikarja lammast ja 14 jäära,” ytleb perenaine.

Anneli Ärmpalu-Idvand on naine kui tulesäde. Kui rääkima hakkab, siis õhk lausa säriseb. Naine, kes kaitseb ja hoiab oma armastatud haruldast kihnu maalambakarja viimse veretilgani. “Minu missiooniks ja elutööks on saanud kihnu maalammas!” rõhutab Anneli mitmel korral.

Tõi mõned loomad mandrile

EPAs veterinaaria lõpetanud Anneli Ärmpalu-Idvand tuli 1991. aastal Tõstamaale ning hakkas loomaarstina kureerima Tõstamaa, Varbla ja Kihnu valda, kus polnud juba mitu aastat veterinaari olnud.

Anneli õppis seda piirkonda ja loomi tundma ning nägi esmakordselt ka kihnu lammast. “Lammas on olnud kogu aeg minu lemmikloom, olen nii palju nendega tegelnud, aga kihnu lammast nähes oli kohe selge, et see on midagi erilist!” räägib Anneli.

Nii ta kiinduski nendesse loomadesse ja alustas koos abikaasa Herkiga ka oma majapidamises kihnu lamba kasvatamist. Ta on õnnelik, et on suutnud need haruldased loomad väljasuremisest päästa.

Idvandite sõnul on kihnu populatsioon kõige omanäolisem praegu säilinud maalamba kooslus, kuna Kihnu saare isoleeritud tingimustes ei segunenud see liin teiste tõugudega.

Praegu OYs Tõhela loomaarstina tegutsev Ärmpalu-Idvand selgitab, et see lammas on nagu aborigeenne loom ikka – vastupidav ja tugev, syya tahab vähe. Ta on suurepärane maastikuhooldaja, ka liha on tal väga maitsev.

Käsitöölised, kes on kord kihnu maalamba villast lõngu kasutama hakanud, muud enam ei tahagi. Sest need lõngad on naturaalsete värvidega ja eri toonides alates valgest sysimustani. Villast saab valmistada nii heiet kui lõnga. Eriti haruldaseks teeb kihnu maalamba tema kahekihiline villakasukas: pealisvill on vastupidavam, aga alusvill pehmem.

Idvandid lasevad Äksi vabrikus villa lõngaks teha ning neil pole oma sõnul mingit probleemi lõngast lahtisaamisega, sest käsitöönaiste huvi on suur. Õnnekivi talu myyb ka heiet ja villaloori, sest paljud on hakanud nyyd masuajal ka käsitsi ketrama.

Samas nuriseb peremees Herki, et lambalihaga on mure suurem – mitte ykski lambakasvataja ei tohi kodust liha myya, tappa võib loomi vaid oma tarbeks. Lihatööstused aga pakuvad eluslooma kilost vaid 13 krooni, tapakaalus teeb see 25.

Näeb elutöö nimel ränka vaeva

Oma elutööks kihnu lamba säilitamise võtnud perenaine asutas paar aastat tagasi Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi, mille president ta praegu on.

“Meie seltsil on oma põhikiri, kodulehekylg ja kihnu maalamba säilitusprogramm aastateks 2009–2014,” selgitab perenaine. Seltsil on praegu 22 liiget ning ambitsioonikas plaan kuulutada kihnu maalammas ohustatud tõuks. Selle nimel on seltsi eestvõitlejad näinud aastaid hirmsat vaeva, oma ettevõtmises toetuvad nad 8 aastat tehtud teadusuuringutele.

Kokku on tehtud kolm uuringut, et selgitada, kas Eestis on veel säilinud kultuurtõugudest mõjutamata kohalikke põliseid maalambaid või mitte. Esimest projekti juhtis Soome Põllumajanduse Uurimiskeskus, teist Eestimaa Looduse Fond ja kolmandat Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Viimasesse uuringusse 2006. aastal, milleks saadi toetust ka UNESCO-lt, kaasati Soome biotehnoloogia ja toidu-uuringute instituudi teadlased eesotsas Juha Kantaneniga.

Kihnu lammas ajab teadlased riidu

Nii ongi aastaid uuritud, kas maalammas on olemas ning kui on, siis kus ja kuidas. Maaülikooli teadlased, kes osalesid esimestes uuringutes, on jõudnud järeldusele, et mingit põlvnemist kunagisest maalambast pole praegustes isendites võimalik tuvastada. Sest kunagine eesti maalammas on juba ammu aretatud kahte suunda, ja saadud eesti valgepealine ja tumedapealine lammas.

Tartu ylikooli teadlane Urmas Saarma on appi võtnud uusimad DNA- ja geeniuuringud ning jõudnud Soome, Leedu jt riikide teadlaste abiga järeldusele: kihnu maalammas võib põlvneda kunagisest maalambast.

See põlistõu tagaajamine tekitab teadlaste seas lahkarvamusi praegugi. Emeriitprofessor Olev Saveli selgitab, et 2000. aastate algul pyydsid saarlased registreerida eesti maalammast tõuna, aga seotust põlistõuga ei suudetud tõestada. Juba siis eristus nn kihnu lammas, teadlased soovitasid karjakasvatajatel panna sellele lambale nimeks kihnu maalammas ja tunnistada see eraldi tõuks.

Olev Saveli toob välja lihtsa tee: “Kõigepealt on vaja tunnustada tõug ja see organisatsioon, kes hakkab tõuraamatut pidama. Kui see tehtud, saab lamba tunnistada ka ohustatud tõuks.” Saveli lisab selgituseks juurde, et tõuraamatu pidamine pole sugugi keeruline: kirja pannakse loomad, nende järglased ja tõuandmed. Lamba puhul võtab see vaid kolm aastat aega.

Ka maaylikooli professor Haldja Viinalass kinnitab, et kihnu maalammast võiks tunnustada omaette tõuna. “Anneli Ärmpalu-Idvandi juhtimisel on ära tehtud suur töö Kihnu lammaste kohta materjalide kogumisel ja uurimisel. Praegu on olemas registreeritud info nelja põlvkonna kohta,” selgitab Viinalass.

Sama põhimõtet järgivad ka veterinaar- ja toiduamet ning põllumajandusministeerium, kelle poole on Kihnu Maalambakasvatajate Selts oma ohustatud tõu tunnustamise avaldustega pöördunud.

Mitte tõuks, vaid ohustatud tõuks!

Iva on aga selles, et Kihnu Maalambakasvatajate Selts on kategooriliselt keeldunud tunnistamast kihnu maalammast lihtsalt tõuks. Nende suund on yks – tunnistage see lammas kohe ohustatud tõuks!

Anneli Ärmpalu-Idvand selgitab pikalt ja kirglikult, mida selline nyanss annaks.

“Kui registreerida kihnu maalammas uue tõuna, kaob võimalus pidada kihnu lammast meie sajanditevanuseks põlistõuks. Aga see on ju kohalik vana tõug, meie ajaloo- ja kultuuriväärtus! Kuidas me saame seda registreerida mingisuguse uue tõuna! Me tahame tegelda kihnu maalamba säilitamisega.”

Ametnikud ja osa teadlasi vaidlevad vastu. Nende meelest on loogiline tunnistada kihnu maalammas kõigepealt tõuks ning seejärel ka ohustatud tõuks.

Ja ongi patiseis – yks leer räägib oma juttu, teine leer oma.

Pikantsust lisab, et ohustatud tõugude eest makstakse karjakasvatajale kopsakat toetust. Samas pole lambakasvatajate sõnul raha peamine. Kõige olulisem on yks põlistõug säästa ja päästa.

Aga fakt on, et pole tõuraamatut, pole tõugu.

Anneli Ärmpalu-Idvand võitleb ka selle nimel, et kui praegused seadused ei luba sellist ainulaadset lammast kohe ohustatud tõuks kuulutada ning selle abil meie rahvuslikku rikkust säilitada, tuleks seadusi muuta.

“Kui lambakasvatajad ei ole veterinaar- ja toiduameti seisukohaga nõus, siis on neil õigus pöörduda kohtusse,” ytleb põllumajandusministeeriumi toidu- ja veterinaarosakonna juhataja Hendrik Kuusk viimasel tunde kestnud nõupidamisel Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi esindajatele. “Kaalume tõesti kohtusse või õiguskantslerile kaebamist,” ei anna Anneli Ärmpalu-Idvand alla.

Ent mis saab siis, kui kihnu maalamba eestseisjad lõpuks väsivad ja käega löövad? Siis see omapärane lammas seguneb ning kaobki ära.

Kas maalammas on olemas?

Urmas Saarma, Tartu Ylikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi
vanemteadur

Pole mingit kahtlust, et maalammas on Eestis säilinud. Eesti maalammas eristub kultuurtõugudest selgelt nii välimiku kui geneetiliste tunnuste alusel, mida kinnitavad hiljutised teadusanalyysid. Maalammas on Eestis ka piisavalt arvukas, et teda edukalt säilitada.

Maalammast on vaja säilitada kui meie esivanemate pärandit, millel on suur väärtus nii põllumajanduslikust kui kultuurilisest aspektist. Maalambad taluvad hästi siinset karmi kliimat, kasutavad hästi ära looduses leiduva toidu, poegivad probleemideta, oskavad kaitsta oma järglasi, annavad suurepärast villa, millest näiteks Kihnu naised valmistavad tänini rahvariideid.

Maalammast võiks senisest enam kasutada näiteks maastikuhooldajana, eriti pärandkoosluste puhul.

Nii maastikuhooldajana kui ka kvaliteetse villa andjana aitaks maalammas luua Eesti äärealadel uusi töökohti ning edendada sealset elu, hoides nõnda rahvusliku käsitöö ja kultuuri tavasid.

Haldja Viinalass, Eesti Maaülikooli professor

Põllumajandusloomade molekulaargeneetilisi uuringuid on tehtud alles lyhikest aega, kuid nende tulemustest yksi ei piisa tõu tunnustamiseks. Vaja on infot tõu ajaloo, loomade välimiku, liha kvaliteedi, jõudluse, tervise jne kohta.

Soome Põllumajandusuuringute Keskuse teadlaste (Juha Kantanen jt) geneetiliste uuringute (genotypiseerimine ja statistiline analyys) tulemused 2006. aastast ei kinnita uurimise all olnud lammaste põlistõulisust. Analyyside tulemused näitavad kogutud proovide põhjal (212 lammast ca 50 karjast Lääne- ja Lõuna-Eestis), et uuritud lambad grupeeruvad varem uuritud eesti tumedapealise ja eesti mustapealise tõu hulka või on neis erineval määral teiste Eestisse toodud lambatõugude mõjusid.

Pigem saavad statistilisel analyysil tekkinud grupid peegeldada hiljutisi protsesse populatsioonis, näiteks isoleeritud karju. Mõnd karja ohustatud tõuna määratleda pole soovitatav, sest eristumine on tõenäoliselt hiljutine.

Teadaolevalt oli suurim grupp 30 isendiga Kihnu saarelt ja rannikualadelt kogutud lammastest. Kui need lambad vastavad ka Anneli Ärmpalu-Idvandi poolt algpopulatsioonina esitatavatele ja zootehnilises algarvestuses olevaile kihnu maalammastele, saaks neid tõuna tunnustada. Tuleb jätkata lammastega sihipärast aretustööd ja teha paaridevalikut, vältides sugulusaretust, et kinnistada soovitud omadusi.


Kas maalammas on olemas?

Urmas Saarma, Tartu Ylikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi
vanemteadur

Pole mingit kahtlust, et maalammas on Eestis säilinud. Eesti maalammas eristub kultuurtõugudest selgelt nii välimiku kui geneetiliste tunnuste alusel, mida kinnitavad hiljutised teadusanalyysid. Maalammas on Eestis ka piisavalt arvukas, et teda edukalt säilitada.

Maalammast on vaja säilitada kui meie esivanemate pärandit, millel on suur väärtus nii põllumajanduslikust kui kultuurilisest aspektist. Maalambad taluvad hästi siinset karmi kliimat, kasutavad hästi ära looduses leiduva toidu, poegivad probleemideta, oskavad kaitsta oma järglasi, annavad suurepärast villa, millest näiteks Kihnu naised valmistavad tänini rahvariideid.

Maalammast võiks senisest enam kasutada näiteks maastikuhooldajana, eriti pärandkoosluste puhul.

Nii maastikuhooldajana kui ka kvaliteetse villa andjana aitaks maalammas luua Eesti äärealadel uusi töökohti ning edendada sealset elu, hoides nõnda rahvusliku käsitöö ja kultuuri tavasid.

Haldja Viinalass, Eesti Maaülikooli professor

Põllumajandusloomade molekulaargeneetilisi uuringuid on tehtud alles lyhikest aega, kuid nende tulemustest yksi ei piisa tõu tunnustamiseks. Vaja on infot tõu ajaloo, loomade välimiku, liha kvaliteedi, jõudluse, tervise jne kohta.

Soome Põllumajandusuuringute Keskuse teadlaste (Juha Kantanen jt) geneetiliste uuringute (genotypiseerimine ja statistiline analyys) tulemused 2006. aastast ei kinnita uurimise all olnud lammaste põlistõulisust. Analyyside tulemused näitavad kogutud proovide põhjal (212 lammast ca 50 karjast Lääne- ja Lõuna-Eestis), et uuritud lambad grupeeruvad varem uuritud eesti tumedapealise ja eesti mustapealise tõu hulka või on neis erineval määral teiste Eestisse toodud lambatõugude mõjusid.

Pigem saavad statistilisel analyysil tekkinud grupid peegeldada hiljutisi protsesse populatsioonis, näiteks isoleeritud karju. Mõnd karja ohustatud tõuna määratleda pole soovitatav, sest eristumine on tõenäoliselt hiljutine.

Teadaolevalt oli suurim grupp 30 isendiga Kihnu saarelt ja rannikualadelt kogutud lammastest. Kui need lambad vastavad ka Anneli Ärmpalu-Idvandi poolt algpopulatsioonina esitatavatele ja zootehnilises algarvestuses olevaile kihnu maalammastele, saaks neid tõuna tunnustada. Tuleb jätkata lammastega sihipärast aretustööd ja teha paaridevalikut, vältides sugulusaretust, et kinnistada soovitud omadusi.

Uus või vana tõug?

- Kihnu maalammas on väikesekasvuline, peente jalgade ja lyhikese sabaga.
- Ta on säilitanud mitmed aborigeensed tunnused (sarvilisus, tilbad, kahekihiline karvavahetusega vill).
- Vill on valge, hele- või tumehall, pruun, must või kirju.
- Täiskasvanud jäär kaalub keskmiselt 50 kg, utt 40 kg, turjakõrgus on jääradel keskmiselt 59–60 cm.
- Ametlikult on Eestis 262 kihnu maalammast, säilituskarju 37. Kihnus on veel järel 6 algkarja, igas keskmiselt 5–6 lammast.
- Neid lambaid kasvatatakse ka Manilaiul.
- Kokku leidub kihnu maalammaste kasvatajaid 11 maakonnas.
- Kihnu maalammast ei ole siiani tunnustatud eraldi tõuna ega ka ohustatud tõuna.

Allikas: Kihnu Maalambakasvatajate Selts


Silja Lättemäe
Maaleht