Tuli lummab, yhtaegu köidab meeli ning kutsub oma sooja valgesse sõõri, samas põletab. Elav tuli muudab kodu kodusemaks. Õhtuti syytame kyynlad ja armastame istuda ahjuvalgel. Metsas läidetud lõke aga kingib elamuse, mis puudutab lausa hinge.
Purtse Hiiemäest kõneldi 1924. a:
Kui tahetud rahvast kokku kutsuda, teinud nad öösel suured tuled yles, mis kaugele paistnud. Siis tuli rahvas kokku. Esmalt palvetatud ning siis pärast peetud nõu.
Hiites ja teistes pyhades paikades on aastasadu tulesid syydatud. Tuli selle eri ilmingutes on maarahva tavandis ja usundis äärmiselt oluline. Esmalt on ta muidugi soojendaja, toiduvalmistaja ja valgustaja, ilma milleta poleks ei praegust inimkonda ega meie rahvast. Kuid tuli on ka tervendaja, puhastaja, kaitsja, pyhitseja ning värav teispoolsusse.
Hiiumaal on 1938. a Tärkma kyla pyhast tammest jutustatud:
Sii kylas ka suur ohvritamm. Neljapäeva õhtutel keidud ohverdamas, toidukraami toodud. Seal oli siis ikka pidu, ypati ja karati, tuli oli yleval.
Esivanemate meelest on tuli elus, hingestatud ja pyha. Tule juures ei või valetada, teisi taga rääkida, vanduda, riielda, kiusata ega midagi muud kurja teha. Tuld ennast ei tohi jalaga togida, tulle ei või sylitada. Tuld peetakse elusolendiks, keda kõnetatakse ja teatud puhkudel palutakse.
Urvastes Tamme-Lauri tammes elab tulevaim. Kuusalu tulesõnades pöördutakse tule-emandate ja –isandate poole. Pulmas peab noorik tule-emale andma kingiks raha või paela. Nõos on pandud 130 aastat tagasi kirja tulesyytamise sõnad:
Pala, pala tuleke, mina tapan talleke, anna sulle sabake, esi syy syämeke, karjusel kintsuke, kylalisel kylleke, koeral lakeleemeke.
Tuli võib olendina ilmuda siis kui ise soovib. Esmalt muidugi piksetulena. Samuti võib tuli iseenesest ilmudes kasvada kahjutuleks. Aga ta võib salapäraselt miilata mõnel kivil või rahaaugul ning võib maad- ja merd mööda rännata nagu Rässa Lõkits Muhumaal. Ka pisu- e tulihänd lendab tulega ringi ja praksub sädemeid.
Maastikul on pyhad paigad, aastaringis pyhad päevad. Olgu toas või õues, tulel on tähtis osa enamusel rahvakalendri tähtpäevadel. Jõulude ajal ei või tuli toast kustuda ning siis põletatakse ahjus 7 või 9 puust tuld, mille suits puhastab ja tervendab ning õnnistab peret. Kihlakutel tehakse liumäele õletuli ning sõidetakse sellest läbi. Erinevate pyhade-tulede hulgas on aga tähtsaim jaani- e leedutuli, millel on palju sarnast hiietuledega.
J. M Eisen jutustab raamatus Esivanemate ohverdamised Ebavere hiiemäest:
See oli vanasti iseäranis tähtis jaanitule tegemise koht. Sinna mäele tuli rahvast ligidalt ja kaugelt kokku ja igayks tõi jaanitule jaoks midagi kaasa. Jaanitulel yyrgasid torupillid ja rahvas tantsis rõõmsalt tule ymber. Valju hõiskamisega teretati päikese tõusu. Päikese tõusu ajal lõppes pidu.
Leedutulel on eriliselt kaitsev ja puhastav vägi. Selle juurde koguneb kogu rahvas ja igayks toob kaasa kasvõi raokese. Leedutulle visatakse osa söögist ja joogist. Mõnel pool tehakse leedutuld veel nyydki hiies. Näiteks Rapla kihelkonna Palukyla Hiiemäel on veel hiljaaegu jaanituld tehtud.
Jaanituli on kandnud märkamatult meie põlist pärandit. Kui võõra võimu survel pidid meie muud kogukondlikud hiietavad hääbuma, siis leedutulena need ometi säilisid.
Hiide on muudelgi puhkudel tulepuid toodud. J. M Eisen jutustab Saaremaa Kõrgelaiu hiietammest:
… selle tamme juurde tegid saarlased merele minnes suure tule yles, viskasid tulle sööki, jooki ja rahagi. Ainult niisuguse põletamisohvri järel arvati merelkäijate käsi hästi käivat; usuti kindlalt, et muul korral merelt tyhjalt tagasi tullakse. Hiljem langes hiietamm ajahamba ohvriks, ainult kõrge känd jäi järele. Selle kännu juures ohverdasid saarlased edasi. Ohverdajad tõid kodunt ohvritule tegemiseks kotiga puid kaasa. Tules ei põletatud mitte ainult toiduaineid ja vilja, vaid isegi raha. Paraja jao ohvrite ärapõletamise järel kustutati tuli.
Tuli pole hiies mitte yksnes anni vastuvõtja ja vahendaja. Tulel keedetakse palvuse jaoks ka sööki. Hõimlaste juures Mari- ja Udmurdimaal võime praegugi näha, kuidas pyhades saludes läidetakse suurte palvuste ajal hulk lõkkeid, et neil sööke valmistada ja teiste lõkete vahendusel erinevate jumalate poole pöörduda.
Andide tulle panemist on nimetatud suitsetamiseks ja suitsutamiseks. Kaarma hiiest on kõneldud 1923. a:
Mõned aastakymned tagasi seisnud veel vana pihlak Hiiemetsas. Sääl eland vanasti hiiejumalad, kellele rahvas suitsutanud.
Sageli on ravimiselgi pyhapaigas tuli syydatu. Valjala kihelkonna Ariste kyla Arstikivi kohta kõneldi 1986. a:
Salu talu kivile käinud ohverdamas Ariste ja Jursi kyla rahvas. Ohverdati igasuguseid asju. Ohvrid põletati kivi peal, tehtud ohvrisuitsu. Pyhade ajal ja enne pyhi. Ohverdamisest olnud abi haiguste vastu.
Tuli puhastab, hävitab haigused ning toimetab annid haldjate ja jumalateni. Tuli kannab teise ilma surnudki. Paljudes hiites on ju kohad ka matuste jaoks. 89 a. vanune Katta Tovver Põlgastest on jutustanud rahvaluulekogujale, et Kanepi kihelkonna Karaski hiies oli surnute põletamise koht.
Maakodu hiiesõnastik on lõpule jõudnud. Järgmisel aastal võtame jutuks meie eluringi. Uurime, millised tavad on seotud elu tähtsamate hetkedega nagu synd, pulmad ja surm, millised tähtsamate pyhadega ning kuidas neid mõista ja soovi korral oma ellu põimida. Et lood saaksid paremad, on lugejate kysimused ja ettepanekud väga oodatud.
Ahto Kaasik