Poodin myvväs kylh inne joulu kymnit sortõ verivorsti, a poodikraam olõ-i iks tuu, miä esi tett. «Ega taa rassõ tyy joht olõ-i ja tulõ vorst sis vällä määne tulõ!» julgustas ammõdi poolõst turismikõrraldaja, Haanimaa Mooska talo pernaanõ Veeroja Eda inemiisi tuud jahmõrdamist ette võtma, kirotas Uma Lehes Peedosaarõ Kaisa.
Eda jutust tulõ vällä, et kõgõ rassõmb jago verivorsti tegemise tyyst om parhillatsõl aol matõrjaali kokkokorjaminõ. «Kõik sõbra-tutva tulõva iks mängu,» seletäs tä.
« Kaia tulõ noidõ poolõ, kiä esi viil tsiko pidävä ja tapva. Ma olõ timahava jõudnu hindäle vällä pallõlda kolm liitrit verd. Tuust saa iks peris suurõ portsu, nii 8–10 killo verivorstõ.»
Niimuudu – vaia lätt tsia verd, soolikit, suurmit, tatrigukruupõ, sibulit, kiblukit, suula ja muid maiguandjit uma ärnägemise perrä.
Peris grammipäält täpset retsepti mõista-i Eda yteldä, selle et tä om esi verivorsti tegemist opnu imä päält. «Nii umbõs tii. Ja ku kõik aig tiit, sis ei olõki retsepti vaia. Mõõdus om mul pada võet!» muhelõs Eda.
Kõgõ parõmb aig vorstitegemisega pääle naada om puulpäävä. Selle et vaia lätt iks tervet päivä. Riidi õdagu tulõ suurmõ är likku panda. Hummogu panõt neo kiimä ja keedät nii kats-kolm tunni.
«Pehmes kiitä ei tohe, suurmõ piät jäämä puulkõvas, selle et paisumisõ jako piät kah veidykese jäämä,» seletäs Eda.
Edesi lätt vaia suurt unikut piinys tettyt sibulat ja tsipakõnõ kiblukit. Vägevä lihaveere võetas ka vorstitegemise man mängu.
Är tulõ kiitä tatrigukruup (tuu piät olõma inne kiitmist leotõdu ja kuuma viiga mõstu nikani ku vesi selge jääs) ja sis nakkas pääle kattõ sorti vorstisegu kokko käändmine: kesväsuurmõ- ja tatriguvorsti jaos.
Kõik kraam lätt patta ja tulõ naada maiguhaino mano tsiuhkma. «Kimmäle piät pandma verele mano musta pipõrd. Viil omma mu põhilidsõ maiguandja naisipuna, ruut ja vorstirohi,» kõnõlõs Eda.
Kõik seo kupatus segätäs är, jahutõdas tsipakõnõ maaha ja viil sis pandas veri mano.
Eda oppas, et verd saa alalõ hoita, ku sekät vere sisse nii pall’o suula, ku pall’o är sulas sääl vai sis panõt krõpõkylmä. «Muidu veri tõmbas klimpi,» tiid Eda. «Ja ku om soolaga veri, sis olõ-i mõtõt kruubõlõ inne suula panda, ku olõt vere kah vorstisegulõ mano pandnu.» Maiguandja pandas mano sis, ku segu om jo kyländ jahtunu. Edesi nakkas vorstõ valaminõ. Soolõ sisse saa vorstisegu leika ja puupulga abiga.
«Muidugi olõs hää, ku saa koskilt kätte tyystysligult puhastõdu sooliga. Noidõga ei piä nii pall’o vaiva inämb nägemä,» tiid Eda hääd nippi.
Eda lõik sooligu jupõs valmis är ja sis nakkas viil noid täys topma. Seo as’a man om rassõ tyy köytmine. Man piät saisma tõnõ inemine, köytjä. Eda köyt vorsti kinni linadsõ kablaga. Päält tuu omma vorsti pia valmi, iin uut viil kõgõ väsytäjämb tyy.
«Paa lasõt 2/3 vett täys, kimmäle tsiuhkat suula mano ja muid maiguandjit või kah panda,» oppas Eda.
Pada tulõ tasatsõlõ kiimä laskõ, vorsti yte korgusõ pääle sisse panda ja sis tulõ näid sukavardaga tsusk’ma naada:ylearvo õhk tulõ vällä laskõ. Kiitä tulõ nii kavva, ku veri är kalgõndus. «Mu jaos om kiitmine kõgõ rassõmb. Tuus aos olõt joba seost jandist peris väsyny,» seletäs Eda umast tiidmisest.
Peräkõrd tulõ vorsti vii seest vällä võtta ja plaadiga ahjo 30-50 kraadi pääle tunnis aos kuioma panda. Sõs ommaki verivorsti valmi!
Eda anè mullõ yten ka vere ja sooligu. Lubasi tälle, et proovi esi koton perrä tetä. Piä tälle ka sis tykykese viimä. Kimmäle ma tuud ka tii. Ku ma väega hättä jää, sis või Edalõ kõlista ja api pallõlda, a tuud ma ei usu. Kõik oppus sai ilosahe kirja pant jo!
Kuva: Veeroja Eda verivorsti kokko köytmän