[text]
Täna on

Eesti biokeemik viis teadust Kanada esmarahvaste juurde ja tutvus nende eluoluga Arktika väravas - soises kandis Jamesi lahe lõunaserval Ontarios.

Ottawa ylikooli biokeemia doktorant Evelin Loit osales programmis „Teadus reisib” ja käis lehekuu lõpus koos kolme teise Ottawa ylikooli teaduriga Ontario põhja-osas Jamesi lahe kaldal koolides keemiakatseid näitamas, kirjutas EPLs Marje Aksli.

Kraadiõppurid tutvustasid ehitusteaduse, neurouuringute ja biokeemia alaseid saavutusi väikestes koolides, kuhu ei pääse Ontario provintsi keskustest teisiti ligi kui helikopteri, lennuki või rongiga. Hoolimata maikuu lõpust oli selles indiaani reservaadis, mis asub Eestiga võrreldes isegi paar kraadi lõuna pool, just lõppenud suur lumetorm.

„Pealtnäha ei ole Jamesi lahe äärsed esmarahvaste linnakesed Moosonee ja Moose Factory mitte eriti rikkad, kui mõned uhked autod välja arvata – tänavad on väga hullus seisukorras, auk augus kinni. Majad ise on väiksed ja hallid. Seevastu koolid on uued, korras ja hubased ning Moose Factorys on kõikidel inimestel tagaaias pystkojad ehk tipiid kylaliste vastuvõtmiseks ja söögi tulel valmistamiseks,” räägib Evelin. 

Pole oma rahvusest eeskujusid

2500 elanikuga Moosonee ja 3000 inimesega Moose Factory asuvad soises kandis Jamesi lahe lõunaserval ja see koht on Kanadas tuntud kui värav Arktikasse. Suvel saab põhjapoolsematesse kantidesse sõita laeva või lennukiga, talvel aga mööda kylmunud maad ja vett. Nendes kahes linnakeses elabki Kanada suurim soometsa- ehk põdrakrii kogukond. Kriid olid pärast inglaste sissetungi karusnahakaupmehed ning Moose Factory keskus on oma isoleeritusest hoolimata Ontario vanim asula. Ametlikult asutatud juba 1670. aastal! Ja suureks kasvas see kylake kolme sajandi eest tänu Hudson Bay kompaniile.

Moosonee on ääremaa ka selles mõttes, et seal on lisaks yhele poele, restoranile, elutoasuurusele lennujaamale ja tuletõrjele vaid mõned riigiasutused, mis pakuvad tööd. Muide, Moosonee ametlik veebileht otsis hiljuti inimest vaid yhele töökohale: vajati nõustajat perevägivalla all kannatajatele.

Enamiku laste vanemad ei töötagi headel erialadel, seda enam et riigiasutustes, politseijaoskonnas, koolis ja alkoholipoes on tööl peaaegu ainult valged. Moose Factory saarel on valida, kas töötada restoranis, haiglas – arstid on valged, õed kohalikku, esmarahva päritolu – või muuseumis, mis töötab vaid juulist augustini. Suviti saavad kohalikud muidugi tööd loodusturismi alal. Et kohalikel noortel pole eriti oma rahvusest positiivseid eeskujusid professionaalide seas, siis enamik lapsi unistab veetaksojuhi ametist.

„Veetakso on suvel ainus viis, kuidas Moose Factory saarele saada. Ja kui me õpilastelt kysisime, kelleks nad saada tahavad, siis peale veetaksojuhi ameti unistati veel sellest, et saaks avada kiirtoidurestorani. Enamasti tuli vastuseks „ei midagi”. Sellepärast oleks olnud parem, kui noor teadlane, kes esmarahvaste kooli teadust tutvustama läheb, oleks samuti krii päritolu. Esmarahvastele on ylikoolid Kanadas tasuta, aga kuna nende kogukonnas ei ole eriti kõrgharitud krii spetsialiste, siis õpilased isegi ei oska ylikooli minekust unistada,” nendib Evelin, kes oma heleda juuksepahmaka ja siniste silmadega torkab esmarahva hulgas silma nagu kask kuusemetsas.

„Teine probleem on see, et krii yhiskonnas on äraminek taunitud. Ehk siis paariks aastakski valgete sekka minekule ei vaadata hea pilguga ja sageli visatakse sellised endi seast välja. Seega noor, kes mõtleb haridusest, riskib oma juurte kaotamise ja oma yhiskonna toetuse kaotamisega. Teisalt jälle – kui noor krii on kord juba Ottawas või mõnes teises suuremas linnas hariduse saanud, siis pole tal enam mõtet tagasi minna. Esiteks on mujal Kanadas rohkem ja tasuvamaid töökohti ja teiseks seesama koduyhiskonna hukkamõist.”

Kohalike eelarvamust esmarahva arstide kohta vahendas Evelinile EcoLodge’i, Põhja-Ameerika pärismaalaste esimese ökoloogilistel põhimõtetel ehitatud ja majandatud majutusasutuse juhataja Randy Kapashesit. „Krii päritolu arstil ei oleks esmarahvaste juures tööd, sest keegi ei läheks krii arsti juurde. Mitte et nad ei usaldaks tema oskusi, vaid sellepärast, et omasugusele ei julgeta oma probleemidest rääkida. Kuidas sa lähed ja võtad ennast naabri ees riidest lahti?” oli Kapashesit selgitanud. 

Teadus indiaani raviratta kaudu

Muidugi on neil, kes elavad Ottawas või mujal suuremates linnades, hea juurdepääs teadusele. „Kui õpetaja on agar, siis saavad õpilased ikka aimu ka ebatavalistest erialadest – tehakse ekskursioone ylikooli, professorid tulevad loenguid pidama ja nii edasi. Kuid neil, kes elavad kaugemal, ei ole sellist võimalust,” räägib Evelin Loit väikeste koolide vajadusist Kanada äärealadel. „Sellepärast käivadki tudengid, kes on kursis teaduse viimase sõnaga, koolides õpetajate tellimusel õpetamas. Õpetajad ise ei suuda olla kursis kõige uuega teaduse alal.” Õppetöö erineb veidi tavapärase Kanada keskkooli tööst veel selle poolest, et õppetöösse pyytakse kaasata ka nelja elementi indiaani ravirattast: austus, usinus, meeskonnatöö ja oivalisus.

Jõulukuus kutsutakse koolidirektori Angela Tozeri sõnul kooli ka hõimupealikud teed jooma – et edasi anda spirituaalsust ja tähistada pyhadeaega. Hõimupealikud tulevad kooli ka perepäeval, et suures tipiis õpetada krii kombeid. Muu hulgas näidatakse noortele seda, kuidas õigesti lindu sulgedest puhastada. Kooli köögis, kus iga päev syya siiski ei valmistata, pannakse selleks puhuks rohkelt igasugust loomaliha marineerima. 
„Koolikalender algab enamiku õpilaste esmarahva päritolu arvestades juba augustis, nii et õpilased saaksid sygisel oma perega traditsioonilisele jahipidamisele minna. Ka kevadel saavad õpilased lisavaheaja, et kyttida tagasi põhjamaale lendavaid hanesid,” kirjutab koolidirektor Tozeri oma kooli veebilehel, mille õpilased ise on valmistanud. 

Kui kysin Evelinilt, mis keeles õpilased omavahel rääkisid, võtab ta vastamiseks aega. „Ikka inglise keeles vist. Seda on raske täpsemalt öelda, sest õpilased olid kyllaltki vaiksed. Õppetöö on koolis ikka inglise keeles,” tõdeb ta. Ka riietuselt nägid noored välja nagu tavalised pealinna teismelised. Kust need riided kõik pärit on, seda Evelin ei oska öelda, sest suurt kaubanduskeskust, kus hängida, seal kyll ei ole. „Kohalikus toidupoes on vaid tilluke rõivaosakond ja midagi mõistlikku seal kyll myygil ei paistnud. Et aega hängimise ja tšillimise peale ei raisata, näitas fakt, et kymnest 12. klassi õpilasest olid kolm noormeest juba isad.” 

Juhuslik valge inimene

Et umbes 80 protsenti Moosonee elanikest  ja peaaegu kõik Moose Factory elanikud kuuluvad esmarahva sekka,  kutsutakse valgenahalisi ringiluusijaid lyhendiga RWP ehk siis random white person – juhuslik valge inimene. „Kui keegi kohalik juhtub nägema yht valget, keda enne ei ole nähtud, siis on see kohe linnakese suurim uudis. „Tead, mingi RWP luusis täna poe juures.” – Ja siis teised on kohe õhevil: „Oh, kes see võiks kyll olla? Põnev!””

Evelin räägib, et enamik õpetajatest on valgenahalised, kuigi mõni on esmarahva päritolu ka. Õpetajad on enamasti verinoored, alles ylikooli lõpetanud, tulvil energiat ja uusi ideid.

„Noortel õpetajatel on raske Ontario provintsis tööd leida, eriti kui kogemust ei ole. Aga põhjas asuvates koolides on õpetajatega alati kitsas käes, nii et seal võetakse nii-öelda kõik vastu. Õpilastele on see ebamugav, sest õpetajate vahetumise tõttu on järjepidevust vähe. Teisalt jälle on tingimused noortele õpetajatele väga soodsad: palgad on kõrgemad kui mujal Ontarios ja kulutada ei ole eriti millelegi. Näiteks terve maja yyr on vähem kui 300 dollarit ja selle eest saab maja suure köögi, elutoa, söögitoa ja kolme magamistoaga.”

Aga kuidas õpilased need keemiakatsed siis vastu võtsid? „Väga hästi! Neile väga meeldis. Eriti võistlusmomendiga katsed ja kõik, mis vähegi pauku tegi ja plahvatas, meeldis veel eriti.  Moose Factory klass oli vaiksem ja näitas vähem oma tundeid välja, kas meeldis või mitte. Samas see ongi krii kultuuris kombeks, et ollakse vaikne ja tagasihoidlik. Poisid olid aktiivsemad, samal ajal kui tydrukuid oli raske rääkima panna. Mõned poisid teadsid keemiast väga palju ja see oli suurepärane.”  

Evelin kylastas koos teiste noorteadlastega ka Moosonee esmarahvaste sõpruskeskust (Native Friendship Center), kus nad lõbustasid väikseid, 4.–6. klassi õpilasi. „See oli vägev yritus. Kohale saabus pea 50 õpilast, kes olid väga aktiivsed ja aina tahtsid teha rohkem ja rohkem katseid. Nii hea oli seda näha. Ehk siis lootust on nende põlvkonnal.”


Eesti Päevaleht