[text]
Täna on

Võromaa inemiisi mälehtyse savvusannast: kuis sääl käyti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om, kirotas Uma Leht.
 
 
Olõ päältsõa-aignõ lats (s.1946). Tuu aig oll’ väega segäne. Vanõmba es taha kolhuusi minnä ja sis panti näile väega suur põllumajandusõmass pääle. Tuud es jõvva kiäki massa ja tuuperäst võeti kõik eläjä ja huunõ riigile. Vanõmba pidivä otsma, kon elädä ja kost tyyd löydä. Mõtsatyyl pidi käsisaega puid lõikama, ehitämä kolhoosi kar’alautu ja laudan lehmi nysmä.

Mi, latsõ, kasvimi vanaimä Ella (mamma) ja vanaesä Johannese (papa) man. Nä olliva syndyny mõlõmba 1893. aastal. Ellimi Laguja kylän Lepiku talun Elva ja Otõmpää vahel.

Näil oll’ suidsusann väiku ojakõsõ perve pääl. Sannal oll’ kats ruumi: iinruum vai vyyrys, kost kyteti ja kon panti rõivilõ.

Tagaruumin oll’ lava, mõskmisõ anuma ja pingi, viianuma ja keres, mille pääl oll’ pada viiga.

Tagaruumin oll’ ka puust tett väikene korsna, mis sannankäymise aos räbäläga kinni topiti, et lämmi vällä es länny. Mõlõmbin ruumõn olliva väiku aknõ, mis vallalõ es käy.

Aknõ pääle panti pymmel aol kyndle vai latõrna. Iistruumist kyteti lepähalgõga, uss oll’ kytmise aol vallalõ. Ku vesi oll’ kuum, sis tuulutõdi sann, topiti korsnamulk kinni, kaeti, et karmu seen es olnu.

Sanna kyteti egä puulpäävä õdagu. Puulpäävä õdagu kombõ olliva niimuudu: kraamiti tarri, pyhiti muru luvvaga, kari tuudi varõmb kodu, vanaimä pandsõ saiataina nõstuma ja kydsi ahun saia.

Papa kytse lepäpuiõga sanna ja kandsõ kannipuiõga vett. Mõskmisõ vesi võeti ojast, kor’ati vihmavett vai tuudi kaost. Kaovesi oll’ lubjanõ, jäi hiussihe.

Kõgõ inne läts’ sanna papa. Mamma otsõ tälle puhta mõsu ja käteräti. Vanaesäl olliva valgõ alt nyyrega köydedy aluspyksi jalan. Mi sõsaraga lätsimi vanaimäga sanna. Mamma ytel’ kõgõ, ku sanna tull’: «Jummal sekkä, sannakõnõ!» Vanaimä visas’ lõunõt keresele ja vihõl’ lava pääl. Vihtlõmisõ aigu ytel’: «Varõsõlõ valu, harakalõ halu». Viha tetti inne jaani vana kuuga, sis es tulõ lehe viha kylest valla.

Mõskmisõs oll’ umatett siip. Siipi tetti nii: mi, latsõ, saadõti mõtsa kuusõtõrva otsma yte anumakõsõga. Pliidi pääle suurtõ patta panti vett, kuusõtõrva, sooligurasva, hädätapueläjä rasva ja seebikivvi (poodist ostõti).

Tuud seku segäti kavva aigu, sis panti jahtuma. Ku oll’ kõvas länny, sis valõti vesi alt är, päälmine seebi jagu lõigati tykes ja panti kuiuma. Umatett siip lõhnas’ kuusõvaigu perrä. Latsilõ määriti päähä ja sälgä mõskmisõs mõtõld lapiga. Siip läts’ silmä ja oll’ väega vallus. Ku lats oll’ puhtas mõstu, sis ytel’ mamma: «Libe nigu lutsukala».

Pääle sanna syydi umakydsetyt saia, juudi piimä. Mõnikõrd tetti kesväjahust ja hapnõstpiimäst kuukõ, midä kydseti puhtidõ pliidiraudu pääl ilma pannilda.

Vahepääl keedeti piimä-riisisuppi, kohe panti kaneeli, vai kalasuppi piimäga. Hariligult tapõti tsiga inne jõulõ.

Tsia sooligu puhastõdi ni tetti suurmavorsti ja massavorsti. Massavorst suidsutõdi sannan.

Jõuluaignõ liha panti kõva suulviiga puust lihatynny ja keväjä mahlakuu lõpun suidsutõdi suidsusannan. Sanna pingi ja anuma viidi vällä. Lava kotsilõ panti parrõ – lati, mille kylen olliva konksi liha riputamisõs.

Papa suidsut’ kats päivä ja yte yy tuuridõ lepäpuiõga. Sis tä magasi ka sannavyyrysen. Pandsõ yte kaska põrmandu pääle ja võtt’ tõsõ pääle. Valvsõ, et puu kõik aig all olliva ja et «liha juuskma es nakka» (rasv vällä es tsilgu).

Liha ala olli kandilidsõ suurõ panni pantu. Rasv juussõ sinnä, tuu oll’ tummõ rasv. Tuu keedeti viiga ymbre, anti pinnele vai tsialõ.

Pääle liha suidsutamist mõsti lava ja põrmand är ja käyti sannan mõskman. Must mõsu jäteti sanna ja panti lipõ sisse ligunõma. Lipõt tetti lehtpuu tuhast, millele valõti vihmavett pääle.

Lipõ oll’ kolmjalan. Tuu oll’ umatett puust annum, millel oll’ kolm jalga all.

Lipõt segäti puust mõlaga, sis valõti puhas pehme vesi päält är ja tuu oll’gi lipõ. Mõsu hõõruti lipõ ja umatetty seebiga iispääväl puhtas. Uhõti puhta viiga yle ja panti kuioma.

Triikmises oll’ hydse-triikraud. A umakoedu linadsõ sängyrõiva kääneti rulli ja kolgiti kolgikurikuga puupaku pääl silles.

Kohvi jaos kasvatõdi aian sigurit. Sygyse sigurijuurõ puhastõdi, lõigati tykes, kuivatõdi ja sannaahun pruunistõdi brenneriga.

Brenner oll’ nigu lapju vars, mille otsan oll’ kast, kon sigurit raputõdi hytsi pääl. Mõnõl puul kuivatõdi ja pruunistõdi tsukrupiiti, millest ka kohvi keedeti. Pruunistõduid siguriid jahvatõdi kohviveskin ja panti plekkanomahe kohvi jaos.

Mu vana-vanaimä Mari oll’ kylän ravitsõja olnu. Timä oll’ sannan käega tasunu (massiirny) valusit kaalasuuni ja sälgä, oll’ kuppõ pandnu ja ruusi ravinu.

Paisõ raviminõ käyny nii: keemilidse pliiädsi puru oll’ tä väidsega vihulehe pääle kraapnu.

Tuu puru kuun vihulehega oll’ tä paisõ pääle pandnu ja podisnu sõna ka pääle.

Ku tä kuuli, tahtnu tä noid sõnnu mu vanaimäle edesi anda, a mamma ei ollõv julgunu vasta võtta.

Tõnõ vana-vanaimä Anna oll’ ytsindä kotun ollu ja synnytäny lambalaudan. Sis länny ja kytny hindäle sanna, kon oll’ hindä ja latsõ är mõsknu.


Kõolehe Anne


Uma Leht