Alles hõimurahvaga silmitsi seistes selgub tihti, kui vähe nende elust-olust tegelikult teame, kirjutas Maalehes Jyri Aarma.
Soomlastest vast teame kõige rohkem, muidugi ka ungarlastest ja liivlastestki, aga mida edasi ida poole, seda hõredamaks, pealiskaudsemaks ja lynklikumaks kõik muutub.
Eesti–Mordva kultuuriselts tähistas hiljuti oma 15. synnipäeva. Peol kõlas piduliste suus tihti sõna kudo. Seltsi häälekandja on nimeks saanud Kudo, mis eesti keelde panduna kodu tähendab.
Seitsme mäe ja mere taga
Läbi suure idanaabri oleme kinnitanud endas arusaama, et kusagil seitsme mäe ja mere taga asub Mordva ja ju seal põliselanikeks ikka mordvalased on.
Tolle väärarusaama kummutab ysna väärikalt ja kindlasti mitte esimest korda Eesti–Mordva kultuuriseltsi esimees Nikolai Bajuškin.
“Mordvalasteks hyyavad meid tõepoolest ainult venelased, tegelikult yhist mordva keelt kui sellist ei olegi olemas.
Maa põlisrahvusi on koguni kolm ja kõigil neil on oma, tõsi, ysna sarnane keel — ersa, mokša ja šokša. Too viimane on kyll ysna vähesäilinud murre, umbes nagu setudel, aga ersa ja mokša keel ning ka rahvus on kõigile katsumustele seni veel vapralt vastu pidanud.
Kunagi olime ungarlaste ja soomlaste järel rahvaarvult koguni kolmas rahvusgrupp, nyyd on aeg ja teise riigi sees elamine oma paratamatu töö teinud. 1959. aastal oli meid veel 1,2 miljonit, nyyd heal juhul
800 000.”
Väidan, et hoolimata Eesti kodakondsusest ja eesti keeles rääkimisest, jätab mu vestluskaaslase, teaduste kandidaadi Nikolai Bajuškini nimi tavaeestlasele kyll ysna venejuurelise mulje.
Vastuseks saan lyhikese ylevaate suguvõsa ajaloost, millest selgub, et tegu on iidse mordva vyrstisooga ja et ersa keeles — Nikolai just ersa ongi — kõlab ta nimigi teistmoodi, Bajuš Mikolj.
Noh, hoopis teine tera. Aga miks siis siiani Bajuškin?
Vastaja nägu muutub mõtlikuks. “Ikkagi ristimisel antud nimed. Kuidas sa neid muutma hakkad.” Ja see jutt niimoodi lõpebki.
Palju sarnast
Kyll ei lõpe muud jutud ersade, mokšade, šokšade elust ja ajaloost. Saan kinnitust, et legendaarsed Tšapajev ja Molotov on sealtkandi mehi ning et omaaegsele Nõukogude rahvale seostus see maanurk vangilaagrite asupaigaga.
Just nagu jutujätkuks selgub, et ka omaaegne poliitvang ja hilisem eesti kirjanik Boris Kabur (kuulsa Družba sae leiutaja ja “Ropsi” autor) on samuti juurtelt Mordvamaalt.
Kui jutt jälle yhise yrgkeele juurde jõuab, saan ka lyhikese ersa ja eesti keele võrdluse. Hoolika otsimise peale sigineb kahte keelde yllatavalt palju sarnast. Kas või yhest kymneni loend.
Toon selle siinkohal ka ära, olude sunnil mitte ersa kodutähestikus kirillitsas, vaid ladina tähtedes.
- yks — veike
- Kaks — kavdo
- Kolm — kolmo
- Neli — nile
- Viis — vete
- Kuus — koto
- Seitse — sisem
- Kaheksa — kavkso
- yheksa — veikse
- Kymme — kemenj
- Sada — sjado
Lisaks yrgsõnad silm (seljme), veri (verj), jalgsi (jalgo), keel (kelj), vaatan (vanan).
Kui juba ersa keele peale jutt läks, toon ära ka yhe ysna olustikulise ja tavalise käibelause. Arvake ära, mida öelda tahetakse: “Mon erjan Tallinse kolmo kovd.” Õigel teel olid need, kes lugesid välja: “Mina elan Tallinnas kolm kuud.” Eks ytle veel, et pole hõimukeel.
Tõsi, mokšakeelne pirukas ajab ehk väheke muigama — ega mokšad tea, et “pärakas” eesti keeles nii söödav kraam polegi. Aga see-eest on sama suutäis ersa keeles hoopiski prjaka.
Enim venestunud rahvus
Ärevamatele teemadele minnes saan teada, et ersa-mokša keel on oma kodukandis ysna suures ohus, kohalikus televisioonis ja raadios on vähe omakeelseid saateid, koolideski emakeele tunnid enamasti fakultatiivsed ja kohalikus ylikoolis jõuab ersa-mokša kirjandus tudengini vene keele kaudu.
Praegu ollaksegi maailmas kõige kiiremini kaduvate rahvaste esirinnas, sisuliselt on viimase kymnendiga mordvalaste arv Venemaal vähenenud 22%.
Lisaks ollakse yks enim venestunud rahvusryhmi mitte ainult Venemaal, vaid ka Eestis. Siin pidas vene keelt oma emakeeleks yle poole kohalikest mordvamaalastest. Meie tuntud keeleteadlane Paul Ariste oli just idapoolsete hõimurahvaste suur austaja.
Nikolai Bajuškinilt saan teada, et temagi on Ariste õpilane olnud. “Kohe kui kohtusime, hakkas ta meiega ersa keeles rääkima, seda valdas ta väga hästi, mokšat pisut vähem.”
Bajuškini jutust selgub ka, et Eesti (ja Mordva muidugi) pole sugugi ainukesed, kus ersa-mokša enklaavid endil ysna visalt hinge sees hoiavad. Tuleb välja, et peale Armeenia veel ka ysna kaugetes ja eksootilisteski kantides — Kanadas ja Uus-Guineas.
Kuidas ersad-mokšad end tänapäeva Eestis tunnevad? Selgub, et saavad kenasti hakkama, vaatamata praegusele majandussurutisele ja mitte just ohtrale riigi tähelepanule.
Uhke ersalane
“Olen end alati ja ainult ersana tunnistanud ja olen kogu oma elu selle yle ka uhke olnud,” ytleb Bajuškin. “See ei tähenda, et eestlased ja Eestimaa mu sydamest välja on jäänud. Armastan seda rahvast väga ja teie laulupeod on mulle midagi erakordset.”
Kui kord juba hõimukeelse lausega alustatud sai, on paslik sellega ka lõpetada, kas või näiteks meile kõigile ersa keeles head uut aastat soovides. Siin see soov ongi: “Paro od ie!”
Teile seda sama, kallid hõimlased!