Järjekordas kolmas Muhu murdevõistlus oo algamas. Sedakorda oo korraldajad välja mõteln, et kirjuta tuleks Muhu kangetest miestest ja naestest. Sest, neh, kui põleks inimesi sii soare pial, siis põleks juba ammugid sii mitte midagid. Omad luod tuleks soata või toemeta nagu varamalt varjunime all Liiva või Hellamaa roamatukoguse Tooma Juhani synnivoastapäevaks. Auinnad jägatse jälle välja emakielepäeval, kirjutas Oma Saares Irena Tarvis.
Kellest just kirjuta, sie oo kirjutaja oma asi. Oo siis neid kangeid muhulasi vähetumaks sii ilmas oln või olemas. Nõnna kut Smuul oo kirjutan oma jutu “Mare Tyyrimees ja tema abikaasa Konstantin” lõppus: “Kasvata lapsi, istuta puid, ehita kiva maja, tee hea paat, või ela oma mehega, kut Mare elas, pane yhte talumajase korraga taevas ja põrgu – aga tee midagid uut ja oma moodi, jäta oma jalajälg Muhu kivise maa peale ja inimeste meele.”
Vat just sõukstest inimestest, olgu nad elus või surn, sie põle tähtis, tulekskid kirjuta. Tähtis oo, et jutud oleks papri piale pantud Muhu murdes. Ja kui te äkist mõtlete, et mõuke sie õige muhu kiel siis oo, et mismuoodi tuleb kirjuta, siis võtke kätte ja lukege läbi esimese murdevõistluse roamat. Sialt te näete, kui mitut muoodi soab muhu kielt kirja panna. Ja kindlaste levab igayks just omale sobiva kiele, nõnna kut ma ole oma muhu kiele leidn, andku ingamist, Kõue emme kirjade ja lauluroamatute sihest.
Olge munuksed.