[text]
Täna on

Teede äärde kerkivad kihelkonnasildid asetavad meid piiresse, mida suudame sisuga täita, kirjutas Urmas Kalla Rohelises Väravas.

Yks Hommikumaa naljajutt pajatab mulla Nasreddinist, kes kaevas oma varanduse maasse ja pärast ei leidnud enam yles. Kysiti siis mulla käest, kas ta ei jätnud meelde mingit märki, mille järgi oskaks otsida. «Miks ei jätnud,» kostis mulla. «Taevas oli selle koha peal suur pilv.»

See lugu juhatab meid mõtlema tähiste yle, mida seame oma eluteel, olgu see siis iga yksikisiku või terve rahva elu.

Praegu peame au sees tähtpäevi, mis seostuvad meie vabariigi synniga, Vabadussõjaga, taasiseseisvumisega. Neid on hea kalendrisse kindlale kohale paigutada. Aga keegi ei anna tärminit, millal valmis mõni rahvalaul või vöökiri. Kujunemisel pole kuupäevi, raske on määrata algust ja lõppugi. Ometi on just siia kätketud see, mille pärast yldse maksis nõuelda iseseisvust, võimalust enesetunnetuseks, oma eelduste väljaarendamiseks.

Meie rahva aineline ja vaimne pärand on nii rikkalik, et temast ylevaate saamiseks on tulnud teda kuidagi jaotada. Parimaks yksuseks on osutunud kihelkond. On sellelgi jaotusel omad vead, nagu kihelkondade erinev suurus ja vanus, piiride muutumine. Siiski on kihelkonnad olnud ajas kyllalt pysivad kogukondlikud yksused, mis sobivad meie piirkondliku enesemääratluse aluseks paremini kui muud vanad või uued haldusyksused.

Põlvamaalase mure

Praegused noored maakonnad ongi sellega hädas. Näiteks Jõgevamaal on õnnestunud ennast teadvustada kui Kalevipoja maad, olgugi et tollest kangelasest on jäänud märke ka mitmele poole mujale Põhja-Eestisse. Mida aga peaks peale hakkama Põlvamaa, mis keeleliselt kuulub kokku praeguse Võru maakonnaga? Kas põlvamaalase nimetus pole lihtsalt põgus uueaegne «administratiivne identiteet», mida pole mõttekas toita kunagise kihelkonnateadvuse arvelt?

Tõsi on, et too teadvus võib olla tuhmunud koos uute keskuste ja liiklusteede tekkega ning kylade tyhjenemisega. Kuid kihelkonnad pole veel meie maastikust kadunud. Vanad ­kihelkonnapiirid on nähtavad aerofotodeltki. Näiteks Räpinä ja Põlva kihelkonda lahutavad teineteisest Miilva soo, Ruusa ja Võiardi metsad. Need eraldavad asustatud alasid, eri keskuste poole suunatud suhtluspiirkondi.

Kihelkonnapiir ei pruukinud joosta mööda kindlat metsasihti, liiatigi kui sihte veel polnudki. Piiriks oli siis terve mets või soo. Teisal, näiteks Tartumaa Võnnu ja Kambja kihelkonna vahel, jooksis piir mööda jõge või oja. Väike Mõra jõgi jagas Haaslava mõisa pooleks kahe kihelkonna vahel ning pärimuse järgi oli isegi yhe ja sama kyla kõnepruuk Võnnu ja Kambja poole taludes erinev. Aga oja lähtelt suundus piir Voorekylä talude vahele ning siin ei olnud sajandite vältel õieti selgust tema asukohas. Osa talusid kuulus kord yhele, kord teisele mõisale ja selle järgi muutus ka kihelkondlik ehk kiriklik kuuluvus. Eks muidugi ole kirik kui kihelkonnakeskus olnud tähtsaks teguriks yhtekuuluvustunde kujunemisel ka uuemate kihelkondade puhul.

Kirikuvõimuta yhiskonnas on aga siiski jäänud pysima austus surnud esivanemate vastu, vanem kirikust endastki. Surnuaed on nagu kihelkonna surnute kogukond. Koguni kaugetest linnadest tulevad sugulased neid mälestama ja kalme korda seadma. Nii tullakse Väimäläst ja Võrustki Põlvasse, vanasse kihelkonnakeskusse uue maakonnapiiri taga. Muide, pange tähele, et lõuna pool Emajõge ega ka Mulgimaal pole yhtki kihelkonda, mis oleks nimetatud mõne kristliku pyhaku või tema auks rajatud kiriku järgi. See võib olla juhus, aga yhtlasi on ta meeldetuletuseks kihelkonna kui yksuse laiemast tähendusest.

Läbi Eestimaa rändavale linnainimesele pakuvad kihelkonnasildid võimalust järele mõelda selle yle, kuidas me ise oleme ikka veel maarahvas, kes on kihelkondadest kogunenud linnadesse samamoodi, nagu on linnade muuseumidesse kogutud meie vanavara, igal asjal ikka veel kihelkonnasilt kyljes.

Pookealus ka linnaeluks

Iseenesest pole meil kohustust teada oma juuri ja päritolu. Lõppude lõpuks oleks selline nõue ju paljude inimeste suhtes ylekohtunegi. Me kõik synnime juurtetuna, meie kokkukasvamine oma maaga nõuab esialgu ikka välist hoolt ja juhatust. Kui oleme sellest ilma jäänud, siis on meil teadlikku ikka jõudes ometi võimalus määratleda iseennast seoses kindla paigaga, millega tahame kokku kuuluda. Võime kyll selle määratluse luua tyhjale kohale, lootes iseenda elujõule. Nii tegi ju ka Vargamäe Andres.

Tammsaare ei kõnele «Tões ja õiguses» Järva-Madise kihelkonna pärimusest; tema enda pere oli sinna sisse rännanud, just nagu romaani Andreski. Praeguseks on «Tõde ja õigus» ise muutunud pärimuseks, mis aga samuti ei seo end kihelkondliku kuuluvusega. Ta on nii-öelda eestlaste yhisvara. Seega võiks ta meid ka yhiselt mõtlema panna nende asjade yle, mis romaanis ytlemata jäävad.

Vargamäe Andres ei tahtnud endale «laenatud» juuri, naisegi tõi ta kaugelt kaasa. Kyll kyndis ta maad ja kangutas kive, et ise oma juuri maasse ajada, aga ometi ei suutnud ta oma sugu Vargamäele kinnistada; järgmised põlved tahtsid siit ikka põgeneda. Paistab, et kihelkond ei võtnudki Andrest omaks. Aga meie teame aednikutarkust: võõrsilt pärit roosi- ja õunasorte poogitakse kylmakindlatele kibuvitsa ja metsõunapuu pookealustele. Alus võtab kasvandiku vastu, pakub talle kaitset ja kindlust.

Andres ei sulanudki oma ymbrusega yhte. Meie oleme tema ajast kaugele edasi jõudnud. Suudame eestlastena suurlinnaski õitseda kui roos, kanda vilja nagu aedõunapuu, kuid sealjuures teadvustame endale, et ka selleks vajame omajuurset alust. Meie kihelkondade varaaidad on valmis meile seda pakkuma. Teede äärde kerkivad kihelkonnasildid asetavad meid piiresse, mida saame täita aegumatu sisuga, kartmata astumist tyhjusse.

Roheline Värav