Ahto Kaasik, Maakodu
Hiljuti oli mul võimalus viibida varrupeol, kus vanemad andsid lapsele nime ja järgisid seejuures esivanemate tavasid. Lapsukese eluring algas kauni syndmusega, mis yhendas sugu-, kogu- ja sõpruskonda ning meenutas, et me kuulume põlise ja väärika rahva hulka.
Meil on juured nagu iidvanal puul. Syndides siia ilma eestlaseks, setoks, saarlaseks, võrokeseks … saame me oma keele, tavade ja märkamatute uskumustega kaasa aastatuhandete vanuse tarkusepärandi. See pärand elab koos meiega läbi aasta- ja eluringide ning mõtestab ja pyhitseb seda. Õppides meile usaldatud pärandit märkama ja väärtustama, saame vaimult rikkamaks ning maailm muutub meie jaoks sygavamaks.
Enamus inimesi mõtleb elu jooksul sellele, kuidas valida ja panna lapsele nime, kuidas abielluda ning kuidas saata viimsele teekonnale oma lähedane inimene. Need on eluringi tähtsyndmused, mille vahele jäävad argisemad toimetused nagu tervise eest hoolitsemine, kolimine, sõna väe kasutamine, saunaskäigud jpm. Hea on teada, mida on sel puhul silmas pidanud kadunud emad ja isad, mida uskunud, milliseid tavasid järginud ja salataigasid teinud. Hea on teada sedagi, mida yks või teine tava tähendab ja miks seda järgitakse.
Meil on selja taga aastatuhandete pikkune kulgemine paikse rahvana. Esivanemad on teadnud, kuidas hoida õnne ja elujõudu ning hoida eemal haigused ja õnnetused. Ilma kaasaegsete hyvedeta on nad rahvana toime tulnud ka kõige raskematel aegadel. Tänu nende teadmistele, oskustele, meelelaadile, visadusele ja ka usule oleme me praegu olemas.
Esivanemad ei tulnud mitte lihtsalt toime, vaid lõid ja andsid järeltulevatele põlvedele edasi ääretult rikka pärandi. Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis talletatud vanade laulude, pärimuste, uskumuste, tavade ja muu vaimse kultuuripärandi enam kui miljonilehekyljeline kogu on maailma suurimaid. Seejuures on need vaid esivanemate pärandi riismed.
Kaugeltki mitte kõik esivanemate tarkused pole kirja pandud või aegade hämarusse kadunud. Väga suur osa maausulisest pärandist elab märkamatult edasi meie endi tõekspidamistes, mõtetes, sõnades ja tegudes. Eelmise aasta lõpus Tartus toimunud Hiie väe tunnustamissyndmusel ytles kultuuriminister Laine Jänes, et paljud eesti inimesed on alateadlikult jätkuvalt maausku, isegi kui nad seda igapäevaselt ei mõtle või endale ei tunnista. Kellele sõna usk ei meeldi, võib öelda ka näiteks maameel. Asja sisu sellest ei muutu.
Maausk elab murdekeeltes, mis on kujunenud aastatuhandete jooksul justnimelt loodususulise maailmapildi kirjeldamiseks, elab uskumustes, tavades ja ka rahvakalendris.
Meie kalender on loodusrahva kalender. Põhjamaal elades on meil võimalus jälgida, kuidas napi 365 päeva jooksul looduses kõik muutub. Igal aastal näeme uuesti, kuidas aeg veereb jõuluaegsest kylmast pimedusest valguse, soojuse, rõõmu, elu tärkamise, õitsemise poole; ning suvisest päevapesast taas kypsemise, närbumise, pimenemise, vaibumise ja tardumise poole. Maailm tärkab ja närbub aina uuesti ja uuesti nagu noorest kuust saab vana ning päev vaheldub ööga. Inimese eluringi sisse jäävad aastaringid.
Maarahva kalender järgib tundlikult looduse muutumist aastaringis. Meie pyhad tähistavad muutusi looduses ning pyhade ajal järgitavad tavad on mõeldud kasvatama eeloleva aja elujõudu.
Nyyd, kus suurem osa eestlasi elab linnas, kas me saame selle pärandi muutunud aega kaasa võtta?
Isegi Tallinnas Lasnamäel ja Tartus Tigutornis jääme me juuripidi põlisrahvaks ja oleme mõjutatud looduse muutumisest. Oma ajalooliseid tavasid ja uskumusi saame aga sageli järgida sõltumata elukohast.
Näiteks suuremate pyhade laupäeval tuleb koristada kodu ja käia saunas. Kui sauna pole, asendab seda muu pesemiskoht, olgu dushinurk või vann. Peaasi, et inimene puhtaks saab.
Hingedeajal pakutakse oma surnud lähedaste hingedele syya. Seda võib vabalt teha ka kõleda magalarajooni yyrikorteris. Oluline on hinged nii hästi vastu võtta ja seda lauale panna, kui parasjagu võimalik on.
Elukohal pole tähtsust ka oma keele ja selles väljenduva maailmapildi kasutamisel. Me saame öelda põliseid soovisõnu. Näiteks soovida “jatku leiba” saksiku “head isu” asemel, või “nägemist”, “head aega”, “kohtumiseni”, “jumalaga” – “tsau” asemel.
Keegi ei sunni meid kasutama ladina keelest laenatud kuunimesid, mis pärinevad märtiskuuga algavast Vana Rooma kalendrist. Võime soomlaste eeskujul kasutada põliseid maakeelseid kuunimesid. Alates aasta algusest näiteks: sydakuu, radokuu, urbekuu, mahlakuu, lehekuu, pärnakuu, heinakuu, põimukuu, sygiskuu, porikuu, kooljakuu, jõulukuu.
Meie kallis emakeel, see milles me mõtleme ja mida iga päev kõneleme, kipub risustuma tarbetute laenudega. Yksainus väike tige võõrsõna “okei” tõrjub eesti keelest välja terve rea põliseid väljendeid nagu: jah, olgu, olgu pääle, hea kyll, hästi, hyva.
Keel ja vaimsus on otseselt seotud. Vaesestub ja hägustub keel, juhtub sama vaimuga. Aga ka vastupidi. Oma keele puhtusele ja tähendusele tähelepanu pööramine muudab selgemaks ka vaimu.
Suured asjad algavad väikestest. Kleepigem näiteks oma töölaua või kylmkapi kylge loodusemehe ja mõtleja Fred Jyssi sõnad: "kui keegi kuuleb kelleltki, kes on kuulnud mind lahkumisel ytlemas “okei, tsau", siis ma olen ära myynud ennast ja oma maa ja emakeele."