Eha Järv, Roheline Värav
Rakus paiknevates nukleotiidiridades peitub igapäevaselt tarvitatava informatsiooni kõrval ka meie põlvnemise lugu.
Aastal 2007 valis Roheline Värav aasta syndmuseks maalamba pyrgimise põlistõuks. Kui kaugele on maalamba tunnustamine tänaseks jõudnud?
Kuigi teadusuuringud kinnitavad maalamba olemasolu ja osal maalambapidajatel on ka nõutud arv põlvkondi dokumenteeritud, ei ole endiselt jõutud maalamba ametliku tunnustamiseni. Usutavasti on ministeeriumis siiski tahet väärtuslik põlistõug lõpuks tunnustada. Pole ju tegemist pelgalt lambaprobleemiga. Maalammast on vaja säilitada kui meie esivanemate pärandit, millel on suur väärtus mitte ainult Eesti kontekstis. Maalammas annab suurepärase kvaliteediga ja eri värvi villa, millest Kihnu naised valmistavad tänini rahvariideid. Kihnu pärimus, käsitöö ja kombestik kanti 2003. aasta novembris UNESCO pärimuselmade meistriteoste maailmanimekirja ja on vist mõeldamatu, et Kihnu elm säiliks ilma maalambata.
Mis on maalambas erilist?
Maalammastel on hulk kasulikke omadusi. Nad on siinsete oludega aastatuhandete jooksul hästi kohanenud ja on seetõttu väga vastupidavad ning just meie oludele kõige sobilikumad lambad, taludes hästi siinset karmi kliimat, ka liigniisket ja kylma. Nad on söötmis- ja pidamistingimuste suhtes vähenõudlikud ja kasutavad hästi ära looduses leiduva toidu. Maalambad on viljakad, poegivad probleemideta, oskavad kaitsta oma järglasi ning talled on tugevad ja haigestuvad harva. Kes joovad lammaste piima ja söövad liha, kiidavad ka need maitselt paremaks.
Eestimaa Looduse Fond ja maalamba sõbrad palusid abi, ELF taotles raha UNESCOlt ning algas teaduslik uuring. Ootus oli suur, käisime uurimisreisidel, kogusime materjali. Soome lambauurijad aitasid geenianalyysidega kõvasti kaasa. Tulemus oli järgmine: maalambad on täiesti olemas, eristuvad selgelt paljudest tänapäeva tõugudest, ka eesti tumedapealisest ja eesti valgepealisest ning ka ristanditest. Geneetiliselt distantsilt on meie maalambad veel kaugemad moodsatest tõugudest kui paljud põhjamaade põlistõud. Geneetiline analyys näitas, et mitmekesisus on päris hea, mis annab hea lähtepositsiooni maalamba säilimiseks.
Tunnustamise kadalipp on maalamba populaarsust omamoodi tõstnud, Kihnu lamba mandrile toonud.
Anneli Ärmpalu Idvand on koondanud oma maalambakasvandusse Tõstamaa kandis päris hea hulga Kihnust pärit maalambaid. On ka teisi populatsioone, mida on samuti vaja säilitada, kuid Kihnu populatsioon on tõepoolest kõige arvukam ning geneetilise analyysi järgi kõige paremini eristuv. Ekspeditsioonidel tegime ka välimiku morfoloogilisi mõõtmisi ning analyysid näitavad, et ka välimiku tunnuste järgi eristub Kihnu populatsioon statistiliselt samuti väga selgelt nii kultuurtõu-maalamba ristanditest kui ka kultuurtõugudest.
Maalamba säilimisel saartel on kaks põhjust: seal elas vaesem rahvas, kes ei jaksanud endale moodsaid tõulambaid osta, ja esivanematult pärit tarkus, et oma lammas on ikka kõige vastupidavam ja otstarbekam.
Ekspeditsioonidel kuulsin vanadelt lambapidajatelt, et neil ei lubatud vaatamata aretustöö populaarsusele kohalikke uttesid moodsate tõugudega ristata. Teati, et see toob kaasa alakohastumise: lambad ei ole enam nii vastupidavad kohalikele tingimustele – niiskusele, parasiitidele ja haigustekitajate pressile. Ristandid ei pidanud nii hästi vastu. Ning igal pool on põlistõud haigustekitajate suhtes resistentsemad.
Kuidas leida tasakaal, kui soovitakse suurt toodangut?
Vaestel loomadel ei ole kerge – nagu väga suurel inimesel –, neil ei ole mugav olla, elamine muutub parajaks katsumuseks. Yksnes majanduslikult kalkuleeriv inimene ei arvesta, et loodus on teinud ära suure töö, valides aastatuhandete jooksul just selle piirkonna jaoks välja kõige vastupidavamad liinid. Tahtmine oma äranägemise järgi midagi väga kardinaalselt muuta on pikas perspektiivis lyhinägelik.
Äärealadel on selline ehe talupidamine veel säilinud. Ööbisime talus, kus perenaine kudus igal jõudehetkel sokke ning kõneles, et Kihnu kört peab vastu terve elu, seda ei pestagi, sest maalamba vill puhastub ise, kaasa aitab ka looduslik pesu – vihma- ja merevesi.
Olete põhjalikumalt uurinud ka karu?
Olen läbi aastate olnud seotud mitme liigi uurimisega: karu, hunt, huntkoerad, rebane, parasiidid jt. Karu on loomastiku ajaloo uurimise seisukohalt väga sobilik objekt, sest emased karud jäävad oma synniala lähedusse ega levi nii kiiresti. Seevastu isased lähevad kodupaigast eemale. Emaliini jälgides on ajaloolised liikumised kõige paremini tuvastatavad. Isaste tekitatud populatsiooni segamine on arvatavasti väga tugev, mistõttu me ei näeks kindlat mustrit, vaid virvarri. Emaliini uurime mitokondri genoomi järjestuste alusel, mis pärandub edasi yksnes tytarde kaudu.
Isase eemaldumine välistab lähisugulaste paaritumist.
See on tõepoolest väga tugevalt sisse kodeeritud. Tagasiside inbriidingu halbadest tagajärgedest on paljudel loomadel tugev, ykskõik mil viisil see toimub. Yldse on loomad palju targemad, kui arvatakse, ja me veendume selles yha enam.
Meie karude sugupuu on samuti DNA abil kindlaks tehtud.
Karud on Eesti alale peale viimast jääaega ilmselt jõudnud kahe suurema migratsioonilainena. Yks osa karudest võis tulla Karpaatidest praeguse Slovakkia kandist, kuid mingi osa on tulnud ka Venemaa poolt. Varem räägiti, et meie karupopulatsioon on pelgalt Venemaa karu asurkonna servaala ja segunenud sealsete loomadega, ent meie andmed näitavad, et Eesti karupopulatsioon on vene karudest selgelt eristunud juba ammu. Väidet tõestavad nii mitokondri- kui ka mikrosatelliidiandmed. Meie ja vene karude vahel toimub vaid vähesel määral geenisiiret. Samas on Venemaa populatsioon kuni Uuraliteni väga homogeenne ning ulatub otsapidi ka Soome.
Kuidas on säilinud teie enda side maaeluga, kas loodus on laadimise paik?
Energia saamiseks ei pea tingimata minema erilisse kohta, tuleks vältida ylemõtlemist. Aga loodus pakub alati kosutavat vaheldust.
Kui omal ajal hakkasid inimesed maalt linna tulema, siis eelkõige selle eesmärgiga, et linnas on kergem elu. Selle tagajärjel on palgalised kohad maapiirkondadest ära kadunud ning naturaalmajapidamist ei peeta paraku mingiks vahvaks ametiks. Hiljuti tulid Läti ja Eesti piirialade inimesed kokku, et arutada, kuidas kohalikku elu äärealadel paremaks muuta. Leiti, et ostetakse liiga palju väljastpoolt, selle asemel tuleb rohkem toota oma piirkonna tarbeks kohapeal. See on mõistlik mõte.
Kas huvi bioloogiateaduse vastu on kaasa syndinud?
Kooli ajal oli mul ajaloohuvi suurem, kuid keskkooli lõpuaasta oli 1985 ning mõte, et pean punaaineid õppima, hoidis ajalooteaduskonda astumast.
Vanaema Valve soovitas, et uurid siin muudkui oma putukaid ja sisalikke, mine bioloogiat õppima. Aga ajaloohuvist ei pääse, väike konks on taga ja muudkui kisub sinnapoole. Kyllap seepärast uuringi nyyd loomastiku ajalugu.
Lõpetad ylikooli bioloogina või ykskõik kellena ära ja tegelikult on sul elus siis kõik teed lahti. Võid valida ykskõik millise ala, millega tegelda tahad. Millegagi syvitsi minnes leidub huvitavat igal alal. Et yks teadusvaldkond on tähtsam kui teine – see on pettekujutelm. Ei tasu mitte lootagi, et ilma alusteadusteta oleks võimalik korralikku rakendusteadust teha.
Urmas Saarma
• Urmas Saarma syndis Tartus 1967. aasta esimesel päeval. Lõpetas 1985. aastal Tartu 1. keskkooli matemaatika-fyysikaklassi ning 1990. aastal bioloogina Tartu ylikooli. 1997. aastal omandas filosoofiadoktori kraadi molekulaarbioloogia erialal.
• Urmas Saarma on töötanud Eesti biokeskuses ning Tartu ylikooli zooloogia ja hydrobioloogia instituudis ning jätkab teadustööd Tartu ylikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ökoloogia- ja maateaduste instituudi vanemteadurina.