Ahto Kaasik
Maakodu 10222.06.
Tänapäeval läheb inimene tavaliselt hiide yksi ja just siis kui selleks vajadust tunneb. Olgu siis ajendiks teadlik või alateadlik soov saada kosutust ja koguda hingejõudu pyha paiga väest ja esivanemate lähedusest. Kyllap käidi niimoodi hiies muistegi. Kõneldud on, et kodukyla hiie poole palvetati igal õhtul või saadi tuge isegi pyha salu poole vaatamisest ja sellele mõtlemisest.
Meieni jõudnud hiiepärimus kõneleb sageli ka rahvarohketest palvustest, mis toimusid pyhadel päevadel või muudel tähtsatel puhkudel. Hiied ja pyhad näikse kuuluvat kokku.
Eesti rahvakalender on eeskätt looduskalender, mille pyhad tähistavad murdepunkte looduse muutumises. Näiteks jõulud on talvine pööripyha, mil lõpeb yks ja algab teine päikeseaasta ehk aastaring. Samas on meie rahvas olnud seda usku, et iga asja alguses peitub tema saatus. Olgu tegemist inimese synni, eeloleva kalalkäigu, reisi, sõja või uue ajajärgu algusega, teatud tavade ja taigadega saab mõjutada selle kulgu.
Kes meist poleks käinud enne pyhi saunas ja koristanud tube, jätnud jõulu- või vana-aastaööseks toidu lauale, värvinud mune, hypanud yle leedolõkke või järginud muid esivanemate pyhadetavasid? Kõik need on mõeldud parema käekäigu loomiseks.
Pärimusteated mainivad pyhapaigas käimise ajana jõululaupäeva (päikeseaasta vana-aastaõhtu), uueaastapäeva, taliharjapäeva (17.01.), liugupäeva (tänavu 16.02), karjalaskepäeva (23.04.), suvisteid, leedolaupäeva (23.06.), karusepäeva (13.07.) rukkiemapäeva (15.08.), kasupäeva (29.09.), hingedeaega ja teisi pyhi.
Mõnedest tähtpäevadest on kujunenud piirkondlikud pyhad. Näiteks 15.08. on peetud Kuremäe hiie pyha palju sajandeid enne seda, kui tsaarivõimud selle koha nunnakloostri jaoks hõivasid. Saaremaal Panga panga hiies on aga Mustjala kihelkonna rahvas veel 20. sajandi alguses kogunenud hiiepeole karusepäeval 13.07.
Vanadest hiiepyhadest on kõneldud, et need on olnud rahvarohked, pidulikud ja rõõmsad. Seal on toodud ande ja palvetatud esivanemate ning jumalate, näiteks Maaema, Uku, merejumala jt poole. Hiiepyha osaks on ka rõõmus laul ja mäng. Läbi paljude sajandite on hiites kõlanud regilaul, kuuekeelne kannel ja torupill. Võrumaal on kõneldud: “Paidras on igal sygissuvel Uku kivil valge oinas ohverdatud. Esiteks peetud väike palve, oinal kätt peal pidades. Ohvritules kypsetatud liha söönud pidulised. Ohvripeol oldud rõõmsad, lauldud laule.”
Sarnaseid palvepyhi võime praegugi näha mõne sugulasrahva juures. Eelmise aasta 5. porikuu päeval toimus Marimaal Nur-Sola kyla lähedal asuvas pyhas salus mari rahva yhispalvus, millel osales 1500 inimest. Palvevanemate juhtimisel pöörduti Maaema, Merejumala ja teiste jumalate poole ja nende auks syydati viis lõket. Anniks toodud haned, pardid ja lambad kypsetati ning söödi samas toimunud pidulikul söömaajal.
Palvevanemaid on olnud ka Eestis. Tarvastus on kõneldud, et maahengausel, mis on maaema synnipäev “tulivad mehed kokku ja valitsesivad eneste seltsist yhe ylema, kelle kätte nad oma anded jumalate heaks viisivad”.
Viimastel aastakymnetel on meie hiiepyhade tava tasapisi taastumas. 2004. a toimus Harjumaal Saula Sinialliku hiies hõimurahvaste loodususuline yhispalvus, mis oli pyhendatud Soome-Ugri maailmakongressi avamisele. Lääne-Virumaa Samma Tammealuse hiies paarkymmend aastat toimunud kevadised hiiepäevad on aga tänaseks arenenud suvistepalvuseks. Nagu põhjapool suvistepyhil kombeks, värvitakse sel päeval samuti kaselehtedega mune, mängitakse munaveeretamist ja loomulikult kiigutakse.
Lisaks tähtpäevadele on hiites käidud neljapäeviti. Seejuures peetakse eriti soodsaks aega peale päikeseloojakut ja võimaluse korral oodatakse täiskuud. Neljapäev on Maavallas ajalooliselt pyha päev, mille pealelõuna ja õhtupoolik pyhendati Tuurule, Tuulule, Toarile või ka Taarile.
Maarahva yhised hiiepalvused hääbusid sajandite jooksul, kuna kiriklikud võimud jälitasid ja karistasid põliste usutavade järgijaid. Viimastest yhispalvustest on teateid enne Esimest Maailmasõda ja ka siis tabatud inimesed vahistati.
Õnneks elame tänapäeval õigusriigis, mille põhiseadus tagab inimesele vabadue järgida oma usulisi, sealhulgas ka maausulisi tõekspidamisi. Iga põlismaalane võib minna yksi või yhes teistega hiide, pyhitseda esivanemate tähtpäevi ja hoida elavana oma rahva iidseid vaimseid tavasid.
Järgmises loos tuleb juttu hiite loodusväärtustest ja eeskätt seal kasvavatest, elavatest või pesitsevatest kaitsealustest liikidest. Senised väliuuringud on näidanud, et hästi säilinud hiites kohtab haruldusi märksa sagedamini kui ymbritsevas maastikus. On ju puutumatuna hoitud hiied meie vanimad looduskaitsealad.
Maakodu