Esmaspäeval avati Saku valla Kurtna koolis pidulikult kuvanäitus Maavalla looduslikest pyhapaikadest. Näituse avamisel kõneldi pyhapaikadest, mängiti pilli ning vesteti juttu.

Eestis on sadu vanu hiiekohti ja pyhi puid, millest kymned kuuluvad looduskaitse alla. Pyhade puude kyljes võib viimasel ajal näha yha enam paelu ja lindikesi, mida inimesed on sinna kingituseks jätnud. Vana tava on hakanud tagasi tulema.

Näitus tutvustab ajaloolisi hiisi ja teisi looduslikke pyhapaiku ning nendega seotud uskumusi, kuid ka muresid, mis on seotud pyhapaikade säilitamisega. Näitus on aken, millest sisse piiluda, et leida oma juuri. Kui aknast paistab midagi põnevat, siis on lootust, et paotad ka ukse ja astud avastama uut maailma. Maailma, kus hiied, pyhad kivid, allikad, ristipuud ning pyhapaigad jutustavad sulle meie rahvuslikust eneseteadvusest ja kodutundest.

Esivanemate pärandi hoidmiseks on vaja seda tundma õppida. Pyhad puud, kivid ja allikad on piltidele jäädvustatud nende ilus ja valus. Fotode all olevad selgitused jagavad teavet pyhapaikade tähendusest, seisukorrast ja nendega seotud ajaloolistest tavadest.

Pärimuseuurija Oskar Loorits on kirjutanud: „Iedest arvatasse, et need enne inimised olnd ja yhest teise käind ja liikund, aga ikka nenda, et keegi inimene seda ei ole näind“ (O. Loorits Eesti rahvausundi maailmavaade Tln 1990).

Fotod on teinud Auli Kytt, Ahto Kaasik ja Ahto Raudoja. Allkirjad koostas Ahto Kaasik. Näituse seadis kokku Elo Liiv Maavalla kojast.

Näitus on avatud kuni 23 radokuud Kurtna Kooli kojas kell 8.00 - 18.00.

Pyhapaikade rändnäitus on liikunud mööda Maavalda juba mitu aastat ning oli viimati yleval Elvas Tartumaa muuseumis, Purku rahvamajas ja Kunda tsemendimuuseumis. Urbekuus võib näitust näha Põlva raamatukogus.

Näitusest lähemalt

Allikas: Margit Kohjus, Kurtna kool