Tasapisi, ent kindlalt on viimasel aastakymnel yle Eesti syndinud hulk uusi väikesi pärimusmuusika koldeid, kirjutas Maalehes Viio Aitsam.
Õpetaja Krista Tõldmaker laseb Vana-Vigala põhikooli esimese klassi õpilastel tutvust teha nii plokkflöödi kui kandlega. Järgmiseks aastaks on selgelt näha, kes jääb kandle juurde.
“Kandlemängimine on nii tugevasti sisetundega seotud, et kui tunnet ei teki, ei tule ka mängu,” ytleb Krista Tõldmaker.
Ta lisab, et kannel on ju väega, eriline pill. Vanasti käis mees sellega ymber maja, kui tahtis kodust pahasid vaimusid eemal hoida.
Isegi loodus vakatab
“Kas mäletate, missugune tuisk oli aasta tagasi? Ja nyyd on siis selline kylm,” räägib Hagudis Raplamaa III kandlepäeval korraldaja Margit Kuhi. Ta on MTY Kandlekoja eestvedaja ning õpetab kandlemängu ja pärimuskultuuri maakonna mitmes paigas.
Margit ei kirjelda seoseid pikalt, vaid justkui nendib tõsiasja: kus kandlemängijaid palju koos, seal kipuvad ilmaolud ekstreemseks. Õues on miinus kakskymmend viis.
Kui raplamaalased ja kylalised on lood õpitubades selgeks õppinud, kogunevad kõik saali esinemisele. Enamikul on väikekandled kaenlas, toolil või syles. See on kõrvalt vaadates huvitav ja ilus, sest iga kannel on isemoodi. Mõne saba on harali, mõnel augu või nikerdustega, mõnele on tehtud ainult väike oma märk. Mõnele on lilled peale maalitud.
Rahvast on hästi palju, seitsekymmend viis inimest, Vana-Vigalal on suurim esindus. Krista Tõldmaker kutsub lavale algajad, põhikoosseisu ja need, kel põhikool läbi.
Väikekannelde hulgas on laval paar hiiurootsi kannelt, akordion ja plokkflööt.
“Nyyd tuleb “Vigala polka”, mille leidis muuseumist Krista Sildoja, kes aitas selle ka meie koosseisule seada,” teadustab Krista. Neid Vigala polkasid kõlab kokku kaks.
“Kõik see algas Margit Kuhist ja meie esimesed pillid olid Kumma kyla Kandlekoja Rait Pihlapi töökojast, see oli kusagil 2000. aastate alguses,” räägib Krista Tõldmaker. Oma esimese väikekandle tegi ta ise Saaremaal Leisi värkstoas Indrek Roosi juhendamisel.
“Kaasa tuli võtta hästi kuivanud puumaterjal. Mul oli see, mille isa kunagi kirvevarre jaoks varus. Sellest tegin endale puitvirblitega väikekandle,” jutustab Krista.
Vigalas vaatas kannelt ja tööjooniseid põhikooli töö- ja tehnoloogiaõpetaja Veikko Hallik. Siitpeale hakati kohapeal ise kandleid meisterdama.
2003. aasta kevadel tehti esimesed 22 kannelt ja samal suvel oli esimene suurem kandlemängu õppimine.
Nyydseks on Vana-Vigalas, koolis ja kodudes kokku yle viiekymne omatehtud väikekandle. “Varsti peab Veikko jälle vist teo ette võtma, sest juurde on tulnud uusi mängijaid, kellel oma kannelt ei ole,” ytleb Krista.
Ta lisab, et mõni kannel on ka kingituseks kulunud — näiteks Vana-Vigala põhikooli vilistlasele, olympiavõitja Gerd Kanterile.
Osa Vigala kandleist on Veikko Hallik teinud koos vanemate klasside poistega, osa on valmis saanud laagrites, kus kandletegu on käinud õppimas lapsed koos emade-isadega.
Krista enda kannel number kaks oli natuke suurem ja metallist virblitega, mis häälestavad pilli täpsemalt.
Koos Veikko Hallikuga käidi Saaremaal veel hiiurootsi kandle tegu õppimas. “See on omamoodi põnev ja selle juurde käib ju poogen ka. Veikko õpetas seda hiljem mulle juba Vigalas, kus peale selle olen teinud veel yhe kuuekeelse ja yhe kymnekeelse kandle, ” räägib Krista.
Vigala ei ole lähiminevikus olnud suur kandlemängupaik, vaid seal on olnud hoopis palju viiulimängijaid. Säilinud on ysna palju Vigala viiulilugusid, mis seatud nyyd kandlele ringi. “Need on hästi võimsad lood, mida on hea mängida,” ytleb Krista.
Ta räägib, kuidas pärimusmuusika on “midagi, mis on minu jaoks”. Mitte sellepärast, et ta keset seda kasvanud oleks.
“Mul ei olnud lapsepõlves selle muusikaga niisugust laia kokkupuudet, et saaksin öelda, kelle eeskujul nyyd tegutsen. Olen iseõppija,” räägib Krista.
Praegu on ta enda siht õppida rohkem hiiurootsi kannelt, mis nõuab rohkem oskusi kui 6keeleline väikekannel. Väikekannel seevastu on tema sõnul selge ja lihtne pill, mida saab õppida õpetajaga ja ka omaette.
Krista Tõldmaker ytleb teist korda, et mingi maagiline mõju sel kandlemuusikal ikkagi on, mingi yrgne jõud. Hea näide selle kohta on ta oma põhikoolilõpetajad, kes läksid laiali, aga tahavad endiselt koos käia kannelt mängimas.
“Need, kes tegelevad mingi teistsuguse muusikaga, peavad pärimusmuusikat raskeks, keeruliseks, arusaamatuks. Ja mõnel ei tulegi midagi välja, kui sellesse hinge ei pane,” ytleb ta.
Kandlemängu uuestisynd
Vana-Vigala on yks Eesti mitmest paigast, kus pärimusmuusika ja just ka kandlemäng on läbi teinud taassynni. Kui keegi tahaks tänapäeval seda muusikat salvestada, leiaks ta õige pisikesi mängijaid, kes oskavad sellest mõnu tunda.
Viljandi kultuuriakadeemia dotsent Guldžahon Jussufi, kes väljaandes “Mäetagused” kirjutab pillimeeste rahvapärase repertuaari kujunemisest, nendib, et eelmisel sajandil tehtud kandlemängusalvestused pärinevad kõik eakatelt inimestelt. Kannel oli justkui kusagile kadunud.
Kirjutisest leiab oletuse, et ilmselt täitis kannel eestlaste poolpaganlike riituste juures mingeid kultuslikke funktsioone ja ristiusu kindlustamise huvides oli yhel ajal vaja temast vabaneda. Kannel jäi pikemalt pysima vaid Setu- ja kohati Võrumaale.
Jussufi vahendab Uku Masingut, kes samuti märgib “mingeid yleloomulikke jõudusid”, mis kandlega seotud. Masing on kirjeldanud soomeugrilaste vana teadmist Karjalast: kes tahtis õppida kannelt mängima, pidi istuma kolm ööpäeva saunaahjul, siis tuli õpetaja. Kui ei tulnud, pidi ootama yheksa ööpäeva, siis tuli õpetaja kindlasti.
“See kandlemängu õppimisega kaasas käinud rituaal õigustab oletust, et kandlemängija omandas yleloomuliku väe ja jäi vaimuilmaga seotuks ka pärast õpingute lõppu,” ytleb Jussufi.
Midagi päris tähtsat on Eestis toimumas.