Saa-i joht tuud yteldä, et savvusann om õnnõ võrokõisi uma – noid om terven Lõuna-Eestin peris hulga alalõ ja Soomõn lövvys kah – a iks om savvusann yten ummi sannakombidõga tuu peris mi uma ja hää asi.
Umma ja hääd hoitas ja otsitas parhilla terven ilman. Tuu aig om ymbre, ku inemine tundsõ mõnnu tuust, ku sai Austraalia aborigeene kylä vai Võromaa savvusanna buldoosõriga kokko tougada. Aastakymnide tagunõ uhkõldaminõ, et inemine om luudusõ kunning, kiä tykys edesi ilmaruumi kuningus, aja parhilla muhelõma.
Parhilla tund inemine tõistõ. Ilm mi ymbre saa nii kipõstõ tõsõs, et rassõ om tuun kirivysen esihindäs jäiä. A ku riputat saina pääle vanavanaesä pildi vai ytlet savvusannan rituaalsõ sõna: «aituma sannakytjäle, aituma vihahaudjalõ, aituma viituujalõ!», saat uman hingen tasakaalu tagasi.
Uma Leht tugõ tuud mõtõt, et mi savvusann ummi kombidõga saasi UNESCO kultuuriperändi väärikahe nimekirja. Mille es võinu anda ka tõisilõ teedä, et meil midägi nii esierälist viil alalõ om. A innekõkkõ om savvusanna ja savvusannan käymise kombit vaia iks meile hindäle.
Niisama om vaia hoita tuud edevanõmbidõ perändyst mi latsi ja latsõlatsi jaos. Kõgõ parõmbahe saa tuud tetä nii, et võtat iks latsõ sanna yten. Sis nägevä nä esi, midä sääl tetäs ja kõnõldas. Ku suurõs saava, näytäse edesi umilõ latsilõ ja latsõlatsilõ.
Harju ylle, päätoimõndaja