Võõras võim um vaiva nänny, et meil vana pyhä segi ja meelest är läässi
Rätsepä Aare, haanimiis
Piksepyhhä umma mi edevanõmpa pidäny tuust aost pääle, ku villä naati kasvatama.
Sis panti tähele, et kohki suvõ tõsõh poolõh, ku vili nakkas pääd luuma, tulõ tihtipääle piksega yteh kõva räyss ja lyy tuu vilä maahha. Vai pälkäs nii aiksahe vilä valmis, et pääh olõ õi jyvvä ollaki. Ilmaolo sekäse ka kyndmist ku kylbmist.
Tuuperäst tulõgi jo aiksahe, inne ku Pikne yles heränes, minnä timäga lepingut tegemä. Mi olõ tähele pandu, et ammu inne tsirgopäivä, ku varõssõ ni ronga pulmõ pidävä, või jo pikset kuulda.
Tuujaoss tulõ otsi sääne kotus, kohe pikne um lööny, koh um määnegi piksejälg – sääl saa timäga kõgõ parõmbahe jutulõ. Anda tälle määnegi anè ja yteldä uma tahtminõ.
Pikne lyy inämbyste säändsehe kotussõhe, koh um kõvvu viisuuni. Mõnõ lätte lähkyst tulõ otsi sääne puu, kohe pikne um sisse lööny, tetä väiku tulõkõnõ, anda söögianè ja pruumi Piksega kõnõlda, kaupa tetä.
Pyhäjõõ veerest Sõmmõrpalost um yte veskilahkmisõ luu mano 1644. aastal eski Piksepalvõ kirja pant. Palvõh kystäs avitamist kyndjäle ni kylbjäle, kimmäst olgõ, suurt pääd ku hyvvä terrä sääl siseh.
Mi olõ alostanu Piksepyhhä Päävä terehtämisega päävänõsõngu aigu. Tuusaos olõmi kohegi korgõmba kundi pääle tulõ tenny, kost Päiv aiksahe kätte paistma nakkas.
Illos Päävä märk um tsõõrik kõllakas-pruunikas ylepannivatsk – mi olõ paigapääle tulnuidõ rõõmus noid kydsäny sääl, et hummogu hää midägi lämmind naha vaihhõlõ panda.
Inne lõõnõt olõmi alostanu söögikiitmisega: innevanast um Piksepyhä puhul härg ohvõrdõt, kinkast kõgõ vägevämb osa Piksele saa – sis kats sarvõ ja nelli sõrga. Mi olõ kah lihha ja putro kiitny ja sis länny Piksega kaupa tegemä. Jo viis aastakka olõmi taad pyhhä pidäny, säält pääle ku vällä kaibsõmi, et sääne asi mi edevanõmbi kulduurih tõtõst olõmah um olnu.
Saimi teedyst tuudpiteh, et um yleskirotuisi kulduuriisolatsiooni jäänyide rahvidõ käest, minka saami ummi edevanõmbit võrrõlda: seto ja hõimurahva Tsiberi avaruisih. Näil um täämbäste päivä pysyny kombit ja vannu kombidõ kotsehe yleskirotuisi.
Võtami vai piksepalvõ: ersä rahvas laul tuudsamma asja ummih palvuisih ni välläytlemise umma häste arvo saia, kõgõ selgempähe «ölje vask ja terra kuld». A vaiht um mi rahvil uma puultõisttuhat verstä maad ni samavõrd aastit Vinne võimu...
Piksepyhä um õkva täpsehe talvidsõ ja keväjädse pyyryspäävä vaihhõkotus, talvõ sälgruuds. Talvinõ pyyryspäiv um sis tuu kõgõ lyhkymbä päävä aig, suvinõ pyyryspäiv kõgõ pikembä päävä aig ja keväjäne-sygysene võrdpäivsyse aig.
Pyyryspäivil umma uma kimmä luudusõmärgi, miä olõnõ õi inemiisi hindävahhõliisist sopõruisist, rahakoti rasvatsusõst, usutunnistusõst, ahnusõst, ihnusõst vai eräkunna valimistulõmusõst.
Nellä pyyryspäävä vaihhõlinõ aig jaeti innevanastõ viil ummakõrda poolõs.
Aastatsõõri um jaet eski kuvvõtõiskymnes jupis. Nii oll’ joba hõlpsa aigu arvada, et lehm tulõ piimäle niimitu päivä inne vai päält tuud vai taad pyhhä. Sis um viil säändsit pyhhi ni tegemiisi, minkalõ Kuu and mõttõ: midä tetä noorõ, midä vana kuuga, kuu luumisõ vai täyskuu aigu.
Timahhavvanõ liugupäivgi jo är peet, tõõsõ noorõkuu nädäli tõõsõl pääväl päält talvist pyyryspäivä. Ainult et parhillanõ kallendri um nimmanu mi edevanõmpidõ kuuluumisõ noorõs kuus ja noorõ kuu edimädses veerändis. Umgina sopõrus käeh.
Egäsugumadsõ võimu ja väe umma vaiva nänny, et vana pyhä mi inemiisil segi ja meelest är läässi. Et inämb as’alõ pihta ei saas.
Kasvai kellä käändmine tunni jago. Kas mi saami sis millegi poolõst rikkambas, et olõmi tunni võrra aoga iih? Keskpäiv um jo iks keskpäävä aigu, tuu ei kae sukugi tuud inemiisi kokkolepytyt kellätsurkmist.
Kallendriga um sama lugu: nuu pyhä, miä umma määndsegi kuupäävä pääle «kinni pantu», tykysse uma kotussõ päält är sõitma yteh kallendritriiviga.
Mi piämi vannu pyhhi veidy, a õigõ kotussõ pääl. Pyyryspäivi olõmi joba kymmekund aastakka pidäny ja tassakõistõ proomimi ka vaihhõkotussõ är täytä.
Keväjä piämi lehessepäivä. Inämb-vähämb säälmaal, ku kõiv nakkas hiirekõrvo minemä. Tuudaigu olõmi mitmit aastit latsiga puuplankõ pääle joonistanu. Viimäte olli 15 kooli latsõ Haani koolitarõ man joonistamah.
Viil um meile tähtsä hingiaig, miä jääs sygysedse ja talvidsõ pyyryspäävä vaihhõlõ.