Euroopas on seitse riiki, mis kasutavad omakeelseid kuunimesid: Poola, Leedu, Horvaatia, Ukraina, Soome, Tšehhi ja Valgevene. Eesti võiks liituda selle reaga ning anda eeskuju teistelegi.
Aega on kuu järgi arvestatud igiammustest aegadest. Taevane kuu synnib ja kaob päikeseaasta jooksul ligikaudu 13 korda. Sestap on leidunud ka vanu kalendreid, milles aasta jaotatud 13 kuuks. 13kuulisi sirvilaudu on leitud ka Maavallast.
Tänapäevane aastat kaheteistkymneks jagav 28–31päevane kalendrikuu pärineb Vanast Roomast ning on kaugenenud kuu algsest tähendusest. Kuid sõna kuu on jäänud. Muutuma kipuvad yksnes kalendrikuude nimetused, kirjutas Loodusesõbras Ahto Kaasik.
Paljudes maades on kasutusel ladina algupäraga kuunimed. Eesti keelde on need jõudnud rootsi ja saksa keele vahendusel ning need kinnistas Tsaari-Venemaa okupatsiooniaeg.
Rooma kalendriaasta algas meie kolmandast kuust ja nii tähendab september seitsmendat, oktoober kaheksandat, november yheksandat ja detsember kymnendat kuud. Ylejäänud kuude nimed on pyhendatud Rooma jumalatele ja keisritele. Vaid aprill tähendab puude ja lillede puhkemist, sest siis jõuab Vahemere äärde päris kevad.
Nõnda siis käibivad Eestis võõrad kuunimed, millel pole vähimatki pistmist ei meie looduse, keele, usundi ega kalendriga. Ja nende nimede tõttu on tõrjutud kõrvale ning hääbuvad meie oma põlised nimed.
Vanad „uued” nimed
Ladina algupäraga kuunimed pole eesti kirjasõnas alati kasutusel olnud. Vanad kalendrid ning ajalehed kasutasid ysna palju kohalikke kuunimesid, vahel ka rööbiti võõrastega. Näiteks 1858. aastal Tallinnas ilmuma hakanud Maa Walla Kuulutaja kuunimed olid: neäri-kuu, kyyndla-kuu, paastu-kuu, jyri-kuu, lehe-kuu, jaani-kuu, heina-kuu, leikuse-kuu, mihkli-kuu, wina-kuu, talwe-kuu, jõulo-kuu. Seegi valik pole kuigi kohalik ning siin ilmnevad mõjutused katoliku, rootsi ja saksa kalendrist.
Näärid on laenatud rootsi keelest mõnesaja aasta eest, kus nyår tähendab uusaastat. Kyynlakuu nimi tuleneb kyynlapäevast, mis on laenatud katoliku kalendri vahendusel Rooma kalendrist. Viinakuu jõudis saksa töökalendrist meieni 18. sajandi teisel poolel, kui viinaajamine mõisates oluliseks muutus. Seejuures tähendas viinaajamine maarahvale kannatusi – paljud viinakööki sunnitud talupojad hukkusid ja sandistusid ning suurt osa rahvast tabas meelisegav ja vaimu nõrgendav viinahaigus. Paastu-, jyri-, jaani- ja mihklikuu tulenevad katoliku kalendrist ning jõudsid maakeelde rootsi ja saksa kirjasõna vahendusel.
Trykisõnast on rahvasuhu jõudnud teisigi laenatud kuunimesid: vastla-, lihaheite-, lihavõtte-, nelipyhi-, jaagupi-, olevipäeva-, pärtmese-, simuna- ja kadrikuu. Ilmselgelt on need nimetused sama võõrad kui Rooma kalendri nimed.
Vanade nimede valik on rikkalik
Eesti õigekeelsussõnaraamatus on igal ladina algupäraga kuunimel omakeelne vaste ning nendegi seas on eelpooltoodud noorukesi laene. Selle põhjal jääb mulje, et valdav enamik meie kaunitest maakeelsetest kuunimedest polegi kirjakeeles lubatud.
Eesti Keele Instituudi keelenõuandetelefoni andmetel ei ole aga ÕS ammendav. Keel on rikkam mistahes raamatust, isegi ÕSist. EKI hinnangul on kõigi maakeelsete nimede kasutamine tervitatav, sest rikastab meie keelt ja syvendab oma kultuuri tundmist.
Meie põliste kuunimede valik on rikkalik. Yhel kuul võib olla kuni kymmekond erinevat nime, lisaks yhe nime erinevad kujud. Kuunimed pole Maavallas yhtlaselt levinud. Näiteks jõulukuu on omane Põhja-, Lääne- ja Kesk-Eestile ning talistekuu lõunaeesti keelele. Samas võib yks nimi tähistada erinevaid kuid. Näiteks helmekuuks on nimetatud nii esimest, teist kui ka kolmandat kuud.
Kahtlemata on selline nimerikkus raskendanud maakeelsete nimede yldist kasutamist ja ametlikuks muutumist. Et omakeelsed nimed saaksid yhiskasutuses ladusalt käibida, on vaja kokkulepet ja eeskuju. N-ö ametlik maakeelsete kuunimede nimekiri ei tähenda muidugi seda, et kogu ylejäänud nimerikkus poleks lubatud.
Mida valida, mida valiti?
Vanaaegsete sirvi- ehk puukalendrite põhjal loodud Maavalla kalender kasutab põliseid kuunimesid juba 32. aastat. Samad nimed on jõudnud Terve elu, Soomaa ja teistesse kalendritesse. Tasapisi, aga kindlalt laieneb ka tavakasutajate ring.
Maakeelseid kuunimesid aitab meelde jätta nende tähendus. Sydakuu on talve syda, radokuul rajutab ja tuiskab (rado – torm, tuisk, säilinud võro keeles), urbekuul avanevad urvad, mahlakuul puhkevad puudel mahlad, lehekuul puhkevad lehed, pärnakuu lõpus hakkab pärn õitsema, heinakuu on õige aeg heina teha, põimukuu on lõikuskuu (põim – võro keeles viljalõikus), sygiskuu on sygise alguse kuu, porikuu porise aja kuu, kooljakuu hämar hingedeaeg ning jõulukuu jõulude ehk aastavahetuse kuu.
Põlised nimed – sammuke looduse poole
Kuude maakeelsed nimed on väärtuslikud mitmes mõttes. Esmalt on see vaimne kultuuripärand, mis toetab meie kui põlisrahva eneseteadvust. On ju uhke teada, et kasutame samasid nimesid, mida kauged esivanemad ning hoiame nende pärandi elavana. Hea on teada, et sarnase tähendusega põliseid kuunimesid leidub meie naaber- ja hõimurahvastel.
Teiseks lähendab oma kuunimede kasutamine meid loodusele ning vähendab võõrandumist tegelikkusest. Loodusrahvale kohaselt kõnelevad need ju otse või kaude meie looduse muutumisest aastaringis ning töödest, mis siis teha tuleb. Kolmandaks hoiame maakeelseid nimesid kasutades emakeele rikkust ja puhtust. Vähetähtis pole seegi, et emakeelt puhastades anname head eeskuju väiksematele hõimurahvastele.
Kuidas maakeelsed nimed välja valiti?
Kaido Kama on yks neljast mehest, kes ligi kolm aastakymmet tagasi otsustas kokku panna maarahva oma kalendri. Yhes Eerik Leibaku, Kalle Elleri ja Peeter Ilusaga valiti välja pyhad ja kuude nimed, millel maakeelne nimi ja põline tähendus.
Kaido Kama: „Töötanud läbi Eesti Kirjandusmuuseumi kalendrikartoteegi, noppisime välja sobivad pyhad ja nimed. Valiku aluseks oli põlisus ja omamaisus. Seetõttu ei jäänud sõelale sellised nimed nagu paastukuu, jaanikuu, mihklikuu, viinakuu ja teised, mis on ka ju teatud määral rahvapärasteks muutunud. Päris valiku tegime yksnes maakeelsete nimede hulgast, sest neidki on iga kuu kohta mitmeid. Seejuures eelistasime nimesid, mis on seotud looduse muutumisega. Seepärast valisime näiteks suhteliselt levinud piimakuu (juuni) asemel vähetuntud pärnakuu ning rehekuu (oktoober) asemel porikuu.
Lõppvalikusse sai kuunimesid Maavalla eri paigust. Näiteks radokuu on olnud kasutusel lõunas, jõulukuu põhjas ja läänes, sygiskuu aga suuremal osal maast.
Kui peaksin nyyd uuesti kogu Maavalla kuunimesid valima, siis teeksin ilmselt sama valiku. Olen neid edukalt kõnes ja kirjas kasutanud läbi aastakymnete.
Olen marisid, hante ja manse kylastades tutvunud ka nende omakeelsete kuunimedega. Manside kuunimed keskenduvad loodusele, näiteks kalastiku ja lume muutlikkusele.
Põlised kuunimed on osa meie kultuuripärandist ning neid tuleks kasutada võimalikult laialt, ka ametlikus asjaajamises. Mida enam suudame pärandit elus hoida, seda tugevamad oleme inimeste ja rahvana. Samas ei ole vaja kuunimede kasutamist ametlikult reguleerida. Kysimus pole seaduses, vaid tavades, vaimsuses jms.”
Seitsmel Euroopa riigil omakeelsed kuunimed
Kuude põlised nimetused on rahvaste keeltes sama erinevad, kui erinevad on nende keeled, kultuur ja loodus. Paraku on nimede mitmekesisus aegade jooksul vähenenud. Kaugeltki mitte kõik riigid ei kasuta ametlikus asjaajamises Rooma kalendri nimesid. Euroopas käibivad omakeelsed kuunimed ametlikult Soomes, Leedus, Poolas, Ukrainas, Horvaatias, Tšehhis ja Valgevenes. Rahvusliku kokkuleppe alusel on omakeelsed kuunimed kehtestanud ka omariikluseta hõimurahvad marid, ersad, komid.
Väga vanu omakeelseid kuunimesid on teinekord raske mõista. Keel on aja jooksul muutunud, nimed lyhenenud, sõnad käibelt kadunud. Samal põhjusel ei mõista me sageli vanade kohanimede tähendust.
Soomekeelses kirjasõnas käibivad oma kuunimed juba aegu ning need on muutunud yksnes koos kõnekeelega. Näiteks talvikuu asemel on alates 17. sajandist kasutatud joulukuud.
Soome tõlkija ja keelemees Hannu Oittinen ytleb, et soome keeles pole ladinapäraseid kuunimede vorme olemas ja nende järgi ei tunta ka vajadust. Soome keel on alalhoidlik ega võta võõrapäraseid sõnu kergesti vastu. Võib-olla hoidis 19. sajandil võõrnimede vastuvõtmise ära ka Soome asend Rootsi ja Vene vahel. Ei endiste ega tollaste vallutajate nimekujud poleks soomlasi rõõmustanud.
Taevase kuu muutumist on hoolega silmas peetud ja selle järgi oma töid-tegemisi kavandatud. Noort kuud on aga teretatud, sest see toob tervist ja õnne. Samavõrd tähtis on kalendrikuu ja selle nimetamine.
Kasutades oma keeles maakeelseid kuunimesid, näitame yles austust nii enese kui teiste, samuti esivanemate suhtes. Meil pole kohustust laenunimede kasutamiseks, kyll aga on vabadus oma nimedele. Kasutame seda.
Oma kuunimed hõimurahvastel
Alates 1990. aastate algusest on Komi ajakirjanduses kasutatud omakeelseid kuunimesid ning neid õpetatakse ka koolis. Kõnekeeles on aga endiselt valdavad võõrnimed.
Töv ör – kesktalv, uras’ öm – oravajaht või õmblustööd, raka – vares, kos mu – kuiv maa, oda-kora – kevadrohelus ja puuleherohke, löddz’a-nomja – parmu- ja sääserohke, sora – (teravilja) kypsemine, moz – saagi koristamise kuu, kötš – jänes, jirõm – kylm kuu, völ’gõm – värskelt sadanud lumi, öšõm – pakane, kylm.
Ersamaal tehti omakeelsete kuunimede seast valik mõniteist aastat tagasi. Neid kasutab rahvuslik ajakirjandus ning ka inimesed on varmad neid kõnekeelde võtma.
Jakshamkov – jahe-/kylmakuu, davolkov – pilvekuu, ejz’urkov – jääpurikakuu, chadikov – sulamisekuu, panzhikov – avamisekuu, ashtemkov – puhkamisekuu, dedjkov – meekuu, umar’kov – õunamarjakuu, tashtamkov – varumisekuu, ozhokov – kollasekuu, sunjderjkov – tumedusekuu, atsamkov – lumesajukuu.
Mari keeles on kasutusel olnud samuti erinevaid kuunimesid. Kaasajal on tehtud nimede hulgast valik, mida kasutavad Mari Eli ajalehed, raadio ja TV. Kõnekeeles kasutatakse siiski veel sageli vene ehk ladina nimesid.
Šorõkjol – jõulu- ehk aastavahetuspyha, purgõž – hang, yjarnja – liupyha, vydšor – suurvesi, aga – põllutööd/ kylv, peledõš – lill, syrem – suvepyha, sorla – sirp, (vilja)lõikus, idõm – rehealune, šõža – uduvihm, kõlme – kylmunud, tele – talv.
Rootsiski olid varem kasutusel oma kuunimed: torsmånad – thori kuu, göjemånad – lumekuu, vårmånad – kevadkuu, gräsmånad – rohukuu, blomstermånad – lillede kuu, sommarmånad – suvekuu, hömånad – heinakuu, skördemånad – saagikuu, höstmånad – sygiskuu, slaktmånad – tapmiskuu, vintermånad – talvekuu, julmånad – jõulukuu.
Ajakirjast Loodusesõber saad lisaks lugeda Euroopas ametlikult kehtivatest omakeelsetest kuunimedest, Rooma kalendri kuunimedest ja nende tähendustest.