[text]
Täna on

Loodusajakiri paneb oma kaanele veebruari asemel radokuu, lisades healoomulist kähmlusvõimalust väga äripäevaselt majanduse (allakäigu) yle arutleva Eesti mõtteilma, kirjutas Maalehe juhtkirjas Sulev Oll.

On ju kuude nimed igayhele väga tähtsad. Tähtsad seda enam, et kui maakeelsete nimede regi sel talvel korralikult libisema pääseb, võib-olla pole ma järgmisel aastal syndinud enam mitte märtsis, nagu seni olin, vaid urbekuus.

Minul endal pole märtsi ajalukku kadumise vastu midagi. Poleks ju paha teha väike rahvuslik nimevahetus ajal, kui etnonukker pisaravalamine krooni kadumise pärast hakkab vaikselt asenduma hoopis maisema euro-ootusega. Kindlasti on aga neidki, kes märtsi-kaevikusse kaevuvad ning sealt urbekuulaste suunas sõnatuld sylitama hakkavad.

Seega on, millest ja millele mõelda. Esivanemate rikkalikule pärandile näiteks, kust võib võtta sada eriilmelist kuunime ning nendega praegused jaanuarid-veebruarid-märtsid kas või yle võõbata. Virul on omad, Võrul teistsugused, saarlastel kolmatmoodsed.

Võib-olla on just praegusel radokuul paslik järele mõelda, kas yldse ja kui, siis kuidas ja millal maakeelsete kuunimedega edasi minna. Et vahetuses poleks pealesurutust ja kõik tunneksid, et nyyd on puhtam, parem, õigem.

Õhtud on õnneks veel pikad ja pimedad ning aega mõtlemiseks ning rahvapärimuse sõrmitsemiseks kyllalt. Võib kas või vanaema-vanaisa juurde sõita ja nende käest nõu kysida. Ning oma isikliku kuupakkumise teha.

 

Pikemalt Maalehes