Mõistusele rajatud riigis on igal kodanikul õigus oodata võimule valitutelt ratsionaalset käitumist, tehtud otsustele ning tegudele põhjendust, mis pärit siit ilmast ning jääb inimeste tõestatavate teadmiste piiridesse. Eesti Vabariigi synnipäeva tähistamine on rahva elus pidulik hetk, mis nimetatud seaduspärasusele sugugi alluda ei taha, kirjutas Kaarel Tarand Sirbis.
Tundub täiesti mõistuspärane ega vaja selgitust, et riigi synnipäeva tähistamist korraldavad ja selles osalevad põhiseaduses märgitud institutsioonid, see on riigikogu, president, valitsus ja kaitsevägi. Põhiseadus mõistagi ei reguleeri detaile ja nii õnnestub pidusyndmuste korraldajatel sokutada päevakorda ka pisut mõistusevastaseid elemente nagu näiteks presidendi vastuvõtu kätlemistseremoonia ja selle veidruse avalik-õiguslik ylekandmine rahvusringhäälingus. Kuid see on pisiasi.
Hoopis kysitavam on aastast aastasse visalt korduv usuorganisatsiooni(de) kasutamine riikliku tseremoonia osana. Sest põhiseaduse § 40 ytleb vägagi selgelt: „Riigikirikut ei ole”. Sama paragrahvi muud laused kinnitavad igayhe usuvabadust, vabadust kuuluda kirikutesse ja usuyhingutesse ning vabadust nii yksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Kena. Põhiseadust avaralt tõlgendades ei ole midagi katki selles, kui riigikogu ja selle esimehe korraldatavale riiklikule lipuheiskamistseremooniale kogunenud kodanikud yhtäkki vabatahtlikult ja just kõigi võimalike seast Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi juhtimisel peaaegu et usulise talituse läbi viivad, seejuures avalikku korda kahjustamata.
Siiski, lipuheiskamise tseremoonia osalised on kodanikud ja kui nende hulgas peaksid olema enamuses kristliku usutunnistuseta inimesed (mis on statistiliselt tõenäoline, kuna usuorganisatsioonidesse kuulub elanikkonna vähemus), siis on neil oma riigivõimult õigus oodata usutalituste puudumist, mitte nende korraldamist. Jätan siinkohal spekuleerimata sellega, mida võiksid tunda või arvata kristlastega põhiseaduslikult võrdsed muud usku inimesed. Ja sellega ju Eesti riigi synnipäeva usutalitused ei piirdu. On kena, kui kõigis kogudustes riigi rõõmupäeval oma liikmetele pidu või tänuteenistus peetakse, see on kodanike vaba tahte kysimus. Aga nii nagu ei ole riigikirikut, pole teda ka riigi jõustruktuurides, näiteks kaitseväes. Segastel asjaoludel on aga kaitsejõudude paraadi keskne element olnud juba aastaid kaitseväe peakaplani sõnavõtt. Kord nimetatakse seda vaimulikuks talituseks, kord palvuseks.
Kaitseväe ametlikul kodulehel kirjutatakse: „Kaitseväe kaplanaat on moodustatud kõigi kaitseväelaste (nii ajateenijatele kui ka kaadrikaitseväelastele) ning nende pereliikmete abistamiseks hingeliste probleemide lahendamisel”.
Kuidas seda eesmärki täidetakse just kaitseväelaste pidulikul rivistusel Eesti synnipäeval, rahvahulkade ja telekaamerate ees, minu pea ei võta. Miks peaksid kaitseväelased just sel hetkel kõige rohkem hingeabi vajama – ka see on ebausutav. Et poleks kahtlusi: hingeabi on vaieldamatult vajalik, aga igal asjal on oma aeg ja koht ning juhatades (kristlikku) palvetseremooniat riiklikul ja seega põhiseaduse järgi kirikust lahutatud yritusel diskrediteerib peakaplan oma teenistust ja põhiylesannet, toob kasu asemel kahju. Iseseisva ja sõltumatu demokraatliku vabariigi, mis Eesti Vabariik on põhiseaduse järgi, lisaks veel õigusriigi põhimõte on, et kodanikele/elanikele tekitatakse sundseise või sundolukordi nii palju kui vältimatult vajalik ja nii vähe kui võimalik.
Riigis, kus riigikirikut ei ole ja ateistidele kehtivad usklikega võrdsed vabadused, ei ole minu arvates mõistlik panna ateistidest kodanikke tarbetult sundolukorda: kui tahad osaleda riiklikul tseremoonial, pead osa võtma ka palvusest või vaimulikust laulmisest. Usklikke ju sama valiku ette ei panda: kui ka riikliku tseremoonia osana ei viida läbi vaimulikku, jääb ometi igayhele rõõmus vabadus oma koguduses nii jumalat kui riiki kiita. Riik seal kellelegi midagi veendumuste-vastast peale ei sunni. Kui riigivõimuorganitel siiski on ratsionaalne põhjus vaimulike talituste läbiviimisega oma elu rikastada, siis on seda suudetud siiani hästi avalikkuse eest varjata. Võiks seletada või lõpetada.