Seo kuu 7. pääväl saa 70 aastatsõõri täys sändsel Võromaa mehel nigu Elleri Kalle. Tuu olõ-i pyyne pääl olõja miis, a teno timä kokko kor’adu tiidmiisile omma mi rahva siän jäl vahtsõst avvo sisse nõsõnu mitmõ vanaperälidse as’a nigu palktarõ ragominõ, vana nime, uma põlinõ kiil ja elm. Elleri Kalle oll’ ka Kaitsõliidu yts päämine vahtsõst luuja 1990. aastagal ja edimäne ylemb.
Elleri Kallet kysse Harju ÜlleUma Lehest.
Perämädsel aol teedäs sinno ku nõvvomiist palktarõ ragomisõ ja laembalt vanaperälidse miihi käsityy man. Kost sa nuu tarkusõ olõt saanu?
Esi opnu. Pikä aoga. Pruuvnu, kaenu päält. Nyyt inämb häste ei jovva tetä ja ei olõ vaia kah olnu. Hädäga viil midägi ehitäny är kah.
Nõvvo kysytäs kylh kyländ pall’o. Suurõlt jaolt iks sanna ja savvusanna kotsilõ. Ma tiiä kyländ häste rehetarrõ kah, a tuud kiäki ei ehitä. Praavitamisõ man om iks api kysty kah.
Ma tuust nõvvoandja ammõtist päse, ma looda. Villändi kultuuriakadeemiä rahvusligu ehityse ala päält om mõni nuur miis pääle kasuman, kinkast saa asi. Sääl omma iks kimmä mehe ja iks papõr kah karmanin, mul olõ-i määnestki papõrd!
Olõt maausulinõ, Maavalla Kua yts luuja. Midä maausk su jaos tähendäs?
Olõ maausulinõ põlvõst-põlvõ, kasunu tuu seen. Imä puult, esä joudsõ esi sinnä. Ei mõista hinnäst ette kujota tõsõs.
No ytlemi sada aastakka tagasi oll’ suur jago mi rahvast tegeligult ja hindä tiidmäldä maausku. Väega suuri kristlaisi väega es olõki.
A noid, kiä olõs olnu peris hindä teedä vasta ammõdivõimõlõ ja kerikulõ, noid oll’ kah õnnõ ytsikit ja õnnõ perri kaupa. Kogokunda ja tervet kyllä inämb es olõ. Tuu vast häötedi joba Põh’asõaga är.
Inne iks pidi olõma. Meile iks litsuti taad ristiusku pääle sõaga, taa oll’ iks võõras ja oll’ inemiisi, kiä olli uman kinni. Ma olõ näide lats, nii-yteldä.
Meil Maavalla kuan om põra kolm inemist sändsit õnnõ. Tõsõ omma sinnä jõudnu kuigi tõistpite.
Olõt tunnõt ku maakiilside nimmi tutvastegijä. Mändse sullõ kõgõ inämb miildyse?
Naa nime miildysegi. Mullõ miildy-i, ku pandas nimi umast keelest, miä midägi tähendäs ja sis unõhtõdas är, midä taa tähendäs. Ja sis käänetäs tõistmuudu. Ku inemine om iks Hytt, sis käänetägu tuud iks Hyty, mitte Hyti vai kuiki nii!
Kõik nime yten vai tõsõn keelen omma edimält midägi tähendäny.
Mille mi piät ytlemä säksa Wolfgang, ku meil om uma Susi olõman? Tähendys om tuusama! Kõik naa heebreäkeele nime Piiblin: kõigil om heebreä- vai arameakiilne tähendys.
Tuuperäst mullõ miildys, ku om pantu täystähendysega sõna nimes. Mu hindä puja nimi om Kahrut. Tuu tähendäs vanõmban võro vai lõunaeesti keelen «väiku kahr».
Tä esi tundki hinnäst niimuudu ja tõlk muial ilman uma nime ymbre, eski ladina kiilde pand’: Ursus Minor (Kalle poig om vanno asjo välläkaibja vai arkeoloog – UL).
A tuu maakiilside nimmi ria (nimekirja saa kaia maavald.ee päält – UL) jaos otsõmi läbi egäsugumadsõ keskaigsõ kirjapanõgi, dokumendi. Korssi säält kokko.
Pannimi iks kirja sändse nime, miä läävä kokko täämbädse inemise ettekujotusõga. Jätimi sändse vällä, miä seoilmaaigu kuiki pääle ei lää: näytyses oll’ Tal’nan 1340. aastaga paiku yts as’apuu kiäki Simon Labidapoik.
Rahvaperädse kallendri – sirvilaudu – tutvastegemine om ka sul iist võetu.
Neli miist olli tuu as’a man, Kama Kaido ja ma vast inämb. Kama tekk’ är suurõ tyy, istõ päivi kirändysmuusõumin, kai läbi rahvasuust yles kirotõduid juttõ tähtpäivi ja kallendri kotsilõ.
Vanast olli sirvilavva puust lavvakõsõ, sisse lõigudu ja kokko köydedy. Katõ joonõ vaihõl omma päivi ruuni, yllen tähtpäävä ja all kuu. Katõssa tykky om näid alalõ, kõik olli muusõumin võlssi kokko köydedy.
Mi sordõ näid ja kaimi, määnest märki oll’ inämb. Tähtpäivi ummi nimmi välläotsminõ oll’ umaette tyy. Jaanipäiv vai ristjä Johannese päiv om kirän egäl puul, a Muhu saarõ pääl oll’ alalõ Leedopäiv. Mi võti sis tuu. Kõlas väega läti Līgo muudu kah!
Sõna «vastla» om võet roodsi keelest – fastlag (paastusäädys). Vadja keelen oll’ alalõ tšihlago, mi perätselt kõlas tuu 'kihlaku'. Saigi sis tuu pantus.
Mardipäävä puhul om pyhäku nimi ja vana sõna ('mardus' koolnu kotsilõ) kokko sulanu. Säänest asja om mi keelen viil, kõgõ parõmb näyde om nimi Villem – säksa Wilhelm ja mi uma, ka lõunaeestin väega teedä Vililemb. Mari om ka sääne nimi.
Umal aol sai sirvilaudu iks hulga tettys. Mõsumassina-trykk oll’ meil: mõsumassina rulli vaihõlt lasimi läbi, poolõ lätsi vussi. Põra and Maavalla koda egä aastak sirvi vällä, mi neli saami egä kõrd «autorieksemplari».
Olõt ytelny, et ku tahami otsi tuud peris umma, tulõ kaia Vinnemaa soomõugrilaisi poolõ. Miä om sääl alalõ, mille mi olõmi joba är unõhtanu?
Tuu asi om väega laiukilõ, tulõ kaia pall’osit uurali rahvit. Kink käest om kõgõ inämb saia ja kiä ei olõ ka väega kavvõn, omma vepslasõ. Vepsä keelel om ka ytist võro keelega, alostadõn sõnast'om'.
Mändse omma su meelest kõgõ ilosamba vai esierälidsembä võrokeelidse sõna vai ytlemise?
Mullõ kõgõ huvitavamba sõna omma kas ärkaomisõ vai tõsõs minemise veere pääl: näytyses 'võhlu', 'võhlanõ'. Ytelt puult tähendäs jället eläjät vai inemist. A tõsõlt puult om edimäne tähendys 'nõiatyy'.
Muido omma huvitava sõna nigu 'mättäräpsäjä' vai 'koobavaht' – näid ei saa tõlki kuiki vai piät väega pikält ymbre seletämä.
Kirotit 1972. aastagal EPA lehen essee «Maarahvast»: kuis tsuvvamiihist saapamehe saiva, mi uma ilmanägemine, nime ja kombõ s’aksa massikultuuri är kattõva. Tuu kirätykk om pall’odõ mõttõ-ilma sygävähe mõotanu, a sullõ hindäle ka pahandust toonu. Midä sääl välläyltyst sullõ kõgõ inämb pahas panti?
Säänest, midä saanu vällä võtta ja paragrahvi pääle kirota, sääl es olõki.
Keemiä ringauditooriumin oll’ suur ytiskundlinõ arotaminõ. Mullõ tulli tuu ao mitmõ ammõtligu kirändyse ja aoluu uurja väega kylge.
A nä arvsi, et olõ mehekene mõtsast ja ei tiiä as’ast midägi. A mul olli kimmä as’a iks kymme kõrda perrä kaetu. Sääl rahva iin saiva nä tuuga pessä ja syändy tuust väega är. Sis otsiti konksõ, kuis mullõ kyydsi taadõ saia ja tuudaigu es olõ tuu väega rassõ. Kinni minno es panda, a ammõtist tetti valla.
Nii saigi must mõtsa-ammõtnik. Om ylty, et minno pagõndõdi, a egä mul tuu ammõdi vasta midägi es olõ. Sai kotussõ sändse mõtsa sisse, kon põra om Karula rahvuspark. Õigõ kotusõ pääle sai!
Kas tuu man, et Karula rahvuspark tetti, ollit sa takast-tsuskja?
Yts tsuskja kimmäle. Tõnõ oll’ Kama, mi olli kats tsuskjat yts ytel ja tõnõ tõsõl puul rajooni ja mõtsamajandi piiri. Ministeeriumi luuduskaitsõinemise olli tuu as’a puult ja tettys taa sai.
Väega hyä mehe olli Ranniko Veljo ja kaonu Aruja Madis. Põra sändsit olõ-i sääl ministeeriumin.
Sõs tullit mõtsast vällä Kaitsõliitu luuma?
Tuu sõalinõ mõtõ oll’ aastit pään yte jao sõpruga. A tuu mõtõ oll’ mitte ytsindä põrmandu all, a viil paar jalga allpuul.
Mõtsan sai laskma ja kaarti tundma oppi. Ei saa yteldä, et meil oll’ kõrralik ohvitseri ettevalmistus, a egä väega pall’o puudu kah es jää. Keskmidsest Vinne sõaväe ohvitserist ollimi iks kõvva yle kylh.
Aig tull’ kätte ja seo oll’ nigu kohus. Nigu sõttaminek oll’. Poig ja naanõ lätsi tuul segätsel aol är Tal’nahe. Ku tuu «sõda» ytskõrd läbi sai, es olõ mul inämb midägi alalõ.
Olõt peri Rõugõ kihlkunnast Vahtsõ-Kasaritsa Verijärve veerest. Kas tuu paik su jaos ka kuigi esieräline om?
Om iks. Põra taa om pia nigu liina jääny ja liinan ma ei taha olla. Ma sai tagasi suurõ osa taast kotussõst. Maja Verijärve ja Vahtsõliina tii vaihõl olli suurõlt jaolt kõik mi uma.
Suur maja om valla võet jaVõro liina pisty pant. Yle tii nurmõ ma möi setost naabrilõ Timmolõ maaha.
A mõts om viil mu uma ja tykykene järveveerest. Tuu om mi vahmili «monument»:poig om kah ytelny, et tuud ei myvvä. Tuu om perädy illos, a iks väega väiku tykykene maad. Tuu jääs.