Võromaa inemiisi mälehtyse savvusannast: kuis sääl käyti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
Uma Leht kutsõ inemiisi yles saatma juttõ savvusannust. Meile saadõti hulga juttõ mitmõst vana Võromaa nukast. Panõmi naa jutu kõrdapite lehte. Tuujaos om seo vahtsõnõ rubriik «Savvusann». Ku mõnõl inemisel jäi uma sannajutt tähtaos saatmalda, olõ-i tuust kah hätä, saatkõ julgõhe takastperrä! Egä jutt om yts tsillokõnõ sammukõnõ tuu poolõ, et mi savvusann saanu UNESCO ilmaperändi nimekirja.
1. jutt. Haanimaa savvusannust
Suurõmba jao umast elost olõ käyny õks savvusannah. Tuud sanna kyteti innembide õks haoga, viimätsel aol puiõga. Keresekivi olli otsidu ja validu. Ku ytski «sinikivi» essy keresekivve sisse, sis tuu tsurksõ kõgõ sannahkäymise ar, sann oll’ mõro ja peräh oll’ päävalu.
Sanna uss tetti matal, muido lätt lõunõlämmi ussõ vahelt ar vällä. Õga savvusannu es pyydäki tetä ilosit. Päätähtsä oll’, õt sai hikõ vällä aia, mõskõ ja ka lihha suidsuta.
Sannaviha tetti vana ja vahtsõ jaanipäävä vahel. Otsiti kost nurmõ vai kar’amaa veerest lihhav kõiv, koh siimnetilku otsah es olõ, ja tuust õks aastajago vihapaarõ tetä sai.
Sannavii lämmistämises oll’ mõnõl perrel katlakõnõ, mis panti keresekivve sisse tsopakõistõ. Vai sis painutõdi raudtoro hobõsõravva muudu kõvõras ja kerese seest lätsi torootsa puust viipytty. Vai sis viidi kuum vesi pangõga tarõ köögist. Hää, ku sann oll’ õks viikogo veereh vai lähkyh.
Ku sannah vihtlõma naati, sis esä ja vanaesä nõudsõ, õt vihtlõminõ pidi käymä «takti perrä», õt nuu vihalaksu pidi käymä ytstõõsõ ala, a mitte kõrraga, ku katõkõistõ vihuti.
Kõgõ noorõmb oll’ õks tuu lõunõviskaja ja pidi lava pääl olõjidõ sõnna kullõma, õt ku pall’o vett võisõ keresehe hiitä.
Vanast oll’ mõnikõrd kirpõ musta hammõ seeh, sis sälästvõtmisõ aigu visati keresehe lõunõt ja saputõdi hamõt kuuma auru seeh. Ku paar prõksu kuulda oll’, sis oll’ teedä, õt paar kirpu otsa sai.
Mõskmisõs oll’ inämbyisi õks umakeedet siip. Peris vanast mõsti hiusit ja ihho tuhalipõga. Tuu tapsõ hiusih täie ja tingõ ka ar.
Innembide, ku maal käsitsityyd pall’o oll’, sis oll’ naid tõpi ja häti ka pall’o. Sann oll’ tuu paik, koh pyyti hinnäst tohtõrda. Kuumah sannalõunah tasoti, hõõruti ja vihuti haigit kotussit ja mõnikõrd sai pall’o parõmb kah.
Mi kandih ytel vanamehel oll’ sälg väega haigõ ja rohto muud es tiiä ku kuum sann ja tärbendiiniga määri. Võtsõ sis tärbendiinipudõla yteh ja läts’ tõõsõtarõ mano sanna. Sääl kuumah lõunah poisi sis hõõri timä haigõt sälgä ja vahel vali tärbendiini kah sälä pääle. A tärbendiin vaio sälälohko ja säält alla vähämbähe lohko. Ytekõrraga nakas’ vanamiis aiatama ja kargõlõma. Tärbendiin oll’ länny sinnä, kohe tä es pidäny minemä. Ilmarahval sai tuust jandist hulga aigu takah kõnõlda.
Vanast, ku nätti, õt kohki taloh äripäävä sann kytty, sis yteldi, õt sääl õks lats synnys tuul pääväl. Lämmi sann oll’ kõgõ parõmb ja varisamb paik, koh tuud toimõndust tetä.
Ka korvikudajilõ oll’ kuum sann abis. Leotõdu pedäjäpirru lõmmu võeti viist vällä ja panti sanna kuuma sau sisse vinduma. Lämmält sai lõmmust pall’o parõmbahe pirdõ kisku.
Väega tähtsä asi savvusannah om tuu, õt saias lihha suidsuta. Soolat liha suidsutõdi õks keväjä, ku suurõ vii joosi. Talvõl syydi õks luuga liha ar ja suidsutamisõs jäivä rohkõmb pekidse lihatyky. Suidsutamist alostõdi riide õdagu, sis saadi puulpäävä õdagu pääle lihasuidsutamist sannah ka ar kävvy.
Lihatyky panti sanna lae ala parsilõ vai kapluga lae ala rippa. Algusõh panti lihatykel kammar ylespoolõ ja kyteti tassa, õt suulvesi lihast vällä tsilknu. Kytmises võeti kuivi ja ka tuurit lepähalgõ. Tuli säeti nii, õt savvu olõsi pall’o, a kuuma jaoperäst.
Tõõsõl pääväl, hummogu, kääneti lihatykel tõõsõ poolõ, kammar allapoolõ, ja panti anomit põrmandu pääle ala, sääl kohe tuud väke vai rasva tsilkma nakas’. Pääle tuu tetti sääne tuli ala, mis liha ilostõ ar kydsä. Ku lihasuidsutaminõ läbi, sis mõsti rasvast sannapõrmandut tuha ja mõsupulbriga ja kuuma viiga.
Pääle lihasuidsutamist oll’ sannah hää olla. Kõik sannapalgi aiva kuuma vällä ja hää lihalõhn. Säält sannast es taha ar vällägi tulla.
Meil lähkyh yts kokkohoitja peremiis es kannahta tuud, õt lihust tsilgus rasva põrmandu pääle. Peremiis lask’ sepäl tetä raudplekist panni ja pand’ lihatyky pannõga savvusanna lae ala suitsuma.
A panni lätsi sanna lae all nii kuumas, õt ku peremiis tõõsõl pääväl lihulõ tõisi puuli nakas’ käändmä, sis timä hindä jutu perrä olõ õs alalõ jääny muud ku kamara ja luu. Rasva sai tä muidogi kätte, olkõgi õt savvumaiguga.
Noid savvusannu olõ ma umah eloh nänny õigõ mitu, mis ar omma palanu, inämbyisi lihasuidsutamisõ aigu. Tuuperäst tetti savvusanna muist huunist kavvõmbahe, õt ku palama lätt, sis olõ-i kah’o nii suur.
Pressi Heldur
Haanist Pressi kyläst