Ain Raal, toimetaja Ann Marvet, kujundus: Ester Faiman ... jt. ; kuvad tegi: Olev Abner ... jt. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010. 1007 lk.
Kuulen juba piredaid vahelehyydeid sellenädalase raamatusoovituse teemal: mis (lugemis)raamat see entsyklopeedia ikka on - endale osta hirmus kallis ja tagatipuks igav nagunii, kui taimi ei tunne. «Maailma ravimtaimede entsyklopeedia» ligi 600-kroonist hinda kalliks pidav inimene võiks hoopis niipidi mõelda, et sydakuus-radokuus maksis ta kinni kylmataadi saadetud pika kylmalaine, aga urbekuus-mahlakuus on päike väljas, sulatab lund ja mitte väga kauges tulevikus hakkab maa kõrgematel kohtadel lapiti rohetamagi! Kytteraha enam yyratult ei kulu, kyll aga osutub tarviliseks omamaise väärtteose olemasolu olukorras, kus koduaia õunad-kõrvitsad-peedid on vaid kaunis mälestus, aga keha kevadine vitamiinivajadus on ehk senisest kõrgemgi. Kevadekuulutajad taimed tulevad meile hea meelega appi, kui neid otsida ja tarvitada mõistame. Seega oleks selle raamatu ostmine igati õigustatud, kirjutas Rohelises Väravas Ylle Rajasaar.
Tartu ylikooli farmakognoosia dotsent Ain Raal on valmis saanud tänuväärse tööga, mille tegelikku väärtust on peaaegu võimatu hinnata: tegu on e s i m e s e eestikeelse taimeentsyklopeediaga! Tõepoolest, 21. sajandi Eestis võime rääkida syndmusest, mis on emakeelsena esmakordne; seni on taimetarkade käeulatuses olnud vaid venekeelsed ja hilisemal ajal ka ingliskeelsed teavikud. Kui esimestele heidetakse tihti ette värvitahvlite puudumist, teistele liigset pildiilu, siis «Maailma ravimtaimede entsyklopeedia» on tasakaalustatud teatmeteos, mille 712 artiklis on kirjeldatud 740 taime, eestikeelsete taimenimede juures on nii ladina, inglise kui vene keeles nimetus ja vähemalt yks korralik värvitahvel taime määramist lihtsustamas.
Õiekirja kaante vahelt leiab yllatusi igal sammul: vana hea tuttav naat, mida lehekuus salatisse ja supi sisse murda, aitab edukalt põletuste vastu ja leevendab õigel kasutamisel pikamaa-autojuhtide tööhaigust, hemorroide. Seller-sõbrake, kes meelsasti paljude toitudega sinasõprust peab, võib oskamatu korjaja peale vihastada ja talle tõsiseid nahakahjustusi põhjustada. Humal aga pöörab oma droogiviha sellega liialdava mehepoja vastu, võttes nii iha kui suguvõime.
Artiklis „Eesti etnofarmakognoosia elujõust kummelite näitel“ kirjutavad Ain Raal ja Elmar Arak : „Farmaatsiateaduse, kitsamalt farmakognoosia ja fytokeemia ylesanneteks on muu hulgas uute ravimtaimede ja toimeainete ning droogide uudsete kasutusviiside leidmine. Esmapilgul tundub ehk uskumatuna, et tänapäeva teadusele omase põhjalikkusega on suudetud läbi uurida vaid 5–6% taimeliikide keemiline koostis. Seetõttu on uurimisobjektide valikul ja tööhypoteeside pystitamisel oluline arvestada rahvameditsiiniga, kus ravimtaimi on kasutatud sadu aastaid (Samuelsson 1992: 13). See on niisiis farmaatsiateaduse igati tunnustatud ja nyydisaegne suund.“
Mulle, taimesõbrale, annab see tõdemus omakorda lootust, et Eestis on veel avastamata ravimtaimi, teadlasi, kes neid uurida ja neist uusi raamatuid kirjutada tahavad. «Maailma ravimtaimede entsüklopeedia» on heaks abiliseks ajakirjanikulegi, kes oma igapäevatöös looduse-, tervise- ja toiduteemaga kokku puutub: murtud saab mõnigi myyt ja õigesti nimetatud paljud sõbrad meie lähedalt, taimeriigist.
Ylle Rajasaar