Enamusel meist on mälestusi vastlapäeva liulaskmisest, kevadpyha munakoksimisest, jaanitule lõõmast ning jõuluööseks lauale jäetud toidust. Kellel rohkem õnne, on kogenud suvistepyha kaskede toomist, mardisandi jooksmist, soovinud loomadele laudas head uut aastat ning tervitanud marjapunapäeval tõusvat päikest ning järginud paljusid teisi kalendritavasid, kirjutas Ahto Kaasik Maakodus.
Neid tavasid pole kehtestatud yhegi seadusega. Nad lihtsalt on. On osa meie elust, osa eestlaseks ja põlisrahvaks olemisest. Ning muidugi on pyhad osa meie aastasõõrist, kus tähistavad looduse muutumist.
Eesti eri paigus hiisi uurides olen kasutanud võimalust ning kysitlenud inimesi ka rahvakalendri kohta. Yllatavalt on veel päris hiljuti järgitud rohkesti erinevaid tavasid. Näiteks on Muhumaal mõnes peres veel paarikymne aasta eest toodud tuppa jõuluõled ning Mulgimaal viidud hingedele puuriidale putru.
Tavad elavad kauem kui teadmine nende tähendusest. Siin aga tuleb meile appi 19. ja 20. sajandil kirja pandud rahvapärimus. Sadakond aastat tagasi mäletati veel hästi, et jõuluöine toit on mõeldud kodu kylastavate lähedaste hingedele ning vastlaliug ei too vaid linakasvu vaid annab ka tervist ja edendab majapidamist. Mäletati paljude teistegi tavade tähendust ja otstarvet.
Yldiselt võib öelda, et pyhade tavapärane pidamine toob inimesele tervise ja elumõnu ning õnne ta ettevõtmistele. Pyhadel peetavad tavad on reeglina suunatud eelolevale ajale: aastale, poolaastale, kuudele. Tavasid järgides häälestab inimene end tasakaaluks, loob rahu ja kindlustunnet endasse ning ymbritsevale.
Teadmine, et hoiame kiiresti muutuvas maailmas alles oma iidsed tavad, pakub juba iseenesest tuge. Aga põliseid tavasid järgides avaldame austust ka esivanematele, märkame ja pyhitseme looduse muutumist, hoiame oma juuri ning kasvatame eneseväärikust. Seeläbi aga oleme eeskujuks ja toeks järeltulevatele põlvedele.
Tunne oma
Aegade jooksul on eesti rahvakalendrisse lisandunud teiste rahvaste ja usundite pyhi ja uskumusi, mis ei haaku meie maailmavaate ja kultuuriga. Elu võõra võimu surve all on jätnud oma jälje.
Praegu poevad meie kalendrisse valentinipäev ja halloviin. Laenud pole iseenesest halvad. Taunimisväärne on aga see, kui võõraste pyhade, uskumuste, õpetuste ja tavade järgi haaratakse ilma oma tundmata. Veelgi hullem, kui võõrsilt laenatu tõrjub välja iidsed pyhad nagu halloviin seda mardi- ja kadripäevaga kipub tegema. Esivanemad nimetasid sellist tarbetut keele- ja tavadesolkimist kadakasaksluseks ja pajuveneluseks. Ameerikasuunalist koogutamist võiksime ehk nimetada karuputkejänkluseks?
Rahvausund ja –kalender on juhuslik segu kohalikust ja võõrast ning põline maausk moodustab sellest vaid yhe osa. Kolm aastakymmet tagasi koostasid Kaido Kama, Kalle Eller, Eerik Leibak ja Peeter Ilus Maavalla kalendri. Sinna valiti yldiselt pyhad, mille põline maausuline tähendus ja kombestik on teada.
Eluringi järgmises loos tuleb juttu nimest. Vaatleme, millised on meie rahva põlised nimed, kuidas lapsele nime leida ja kuidas seda heade tavade vaimus anda.
Valik nimesid radokuul syndinud lastele: Rado, Radu, Leevike, Talvike, Kärg, Tihane, Härm, Lumi, Tuisk, Liug.
Maakodu