Arktika nomaadid šamanismi ja kristluse vahel. Studia Ethnologica et Folkloristica Tartuensia 8
Laur Vallikivi. Tartu: Tartu Ülikool, 2005. 178 lk.
Laur Vallikivi magistritööst syndinud raamatul on ka alapealkiri: „Jamb-to neenetsite pöördumine baptismi“ ja see koondab viie aasta uurimistööd neljalt ekspeditsioonilt Venemaa arktilistesse tundratesse (1999–2004), kirjutas Rohelises Väravas Elle-Mari Talivee.
Jamb-to neenetsid oli kadunud rahvakild, seda seekord sõna otseses tähenduses. Neenetsi autonoomses ringkonnas Uuralitest lääne pool Bolšezemelskaja ehk Suure maa tundra idaosas elavaist neenetsitest kuulis laiem avalikkus alles 1990. aastate algul, sest nad olid umbes viiskymmend aastat elanud väljaspool Nõukogude Liidu systeemi, ränneldes varjatult põhjapõdrakarjadega ning hoidudes kõrvale nii kollektiviseerimisest, repressioonidest, koolist, armeest, yhtlasi ka töörahva riigi hingekirjast ehk dokumentidest. Neid on tänapäeval ligikaudu poolteistsada ning 1994. aastal asutasid nad põhjapõdrakasvatajate yhistu nimega „Jamb-to“ (`pikk järv´).
Vallikivi vaatab seda kogukonda seestpoolt, osalusvaatlejana, ning vaeb põhjuseid, miks need neenetsid tänapäeval on just baptismi pöördunud.
Ääretult paeluv on rahvakillu „kadunud“ aastate lugu: vajalikud kontaktid „vene maailmaga“ varustuse hankimisel, kauplemisel, aga ka näiteks ökoloogilises plaanis sealtpoolt mõjutatu – nimelt reostuse ja tundra ökosysteemi kahjustamise asjaolud. 1960.–1970. aastail puuriti nafta- ja gaasivarude otsinguil kogu tundra systemaatiliselt läbi.
Maha jäi suur hulk metallrämpsu, mis siiani vigastab põhjapõtru, roomikautod hävitasid karjamaid, järvi ja jõgesid reostati naftaga. Vallikivi mainib ka hilisemate aastate kõige kurikuulsamat juhtumit, 1994. aastal toimunud 110 000 tonni nafta sattumist Petšora lisajõgedesse. Siiani ei ole sealkandis kyll rajatud puurtorne.
Vähe on teada-räägitud-kirjutatud ka Novaja Zemlja tuumakatsetustest, mis on tugevasti saastanud Bolšezemelskaja tundra idaosa. Põhjapõtrade toitu ehk siis samblikku ladestuvad radioaktiivsed yhendid kauaks ning on jõudnud toiduahela kaudu tahes-tahtmata ka inimeseni.
Edaspidi vaadeldud maailmapildi muutumine või ka uute raamide otsimine heidab pilgu sellesse, kuidas neenetsid on oma sihte silmas pidades uusi ideid ja asju omaks võtnud. Ebaharilike põhjapõdrakasvatajate elu läbi viimase seitsmekymne aasta on yhtlasi lugu sellest, kuidas nad on jäänud iseenda peremeheks, elades oma põhjapõdrakarjadega tundras edasi.
Jälle yks raamat, mida on raske käest panna – lisaks Laur Vallikivi värvilised kuvad hoopis teismoodi maad ja inimesi illustreerimas. Magistritööna on see kättesaadav ka võrgus.