Võromaa inemiisi mälehtyse savvusannast: kuis sääl käyti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
Liinaprovva tahtsõ vanavanaesä sanna puhtas mõskõ
Ma eski ei tiiä, ku vana taa sann om, a vanavanaimä ytel’, et seo sann om tetty joba inne vanavanaesä syndymist.
Vanaimä kõnõl’, et ma naksi sääl sannan joba käymä, ku ma es olõ viil aastanõgi. Tä nõstsõ minnu säält pääle mõskmist tarõ manu.
Lats es jõvva jo imä ja esäga nii kavva sannan olla ja tä võisõ sääl ka kylmä niimuudu saia.
Ytskõrd ku ma joba suurõmb olli, kästi minnu yte mu sugulasõ latsõga iin sanna är minnä.
Sis sai nall’a. Ku tä är nägi, mändse musta sanna saina omma, sõs ytel’, et sääl haisas suidsu perrä ja kae, mändse mustõ sainuga ruumin piät tä hinnäst mõskma! Näil oll’ jo koton hindäl puhas sann. Tä pagõsi är tarõ manu ja jäigi mõskmalda.
Vanaimä kõnõl’ tuud kah, et ytskõrd yts liinaprovva tull’ maalõ uma mehe synnypäivä pidämä. Tä tahtsõ tudõngist sõbrulõ suidsusannan käymist näydädä. A provva es olõ esi kah suidsusannan käyny. Ku tä är näkk’, mändse musta saina omma, sis kysse tä mehe käest pangiga vett ja lubasi saina puhtas mõskõ.
Suidsusannan om kõik hää, õnnõ sääl piät mõistma hinnäst sannuta. Ja ku hää sääl vihtu viil om. Tuu om sanna yts kõgõ parõmbit mõnusit.
Minnu opas’ vanaimä joba väikust pääle vihtma. A kõgõ parõmb viht om kadajaviht. Tedä piät õnnõ mõistma nii havvuta, et tä väega ei tsusi.
Sõs om mul meelen yts latsõ-iä keväjäne päiv, ku sannast lihha vällä tuudi ja yteldi, et nyyt om kyl valmis. Kyl tuu oll’ hää ja makus.
Poodist ei osta imä esäga mullõ kunagi säänest. Esä tege hindäle egä keväjä esi soolalihha ja lask sannamehel suidsuta, ku tä õigõt suidsulihha taht saia.
Nyyt olõ ma joba suur ja käy harva vanaimä poolõ. A ku om sannapäiv, sõs lää ma kimmäle kah sanna, mis sis, et piä perän kasvai jalaga kodo minemä, ku imal-esäl aigu uuta ei olõ.
Toda ma tiiä kah juttõ perrä, et sanna piät kytmä kõik aig kimmäs sannamiis, kes sanna tund. Sis ei saa sann mõru.
Mõru tähendäs toda, ku silmä nakkasõ vett juuskma ja kipitämä. Tuu tulõ tuust, ku sanna saina ei olõ kõrraligult lämmäs länny. Tuud juhtus kõgõ rohkõmb talvõl.
Mul ei jää nyyt muud yle ku tennädä sannamiist, vihahavvutajat ja viituujat.
Mi perrel om iks vidäny. Hää, et vanavanaesä sanna iist huult pidi ja es lasõ är hukka minnä.
Yle suidsusanna ei võta mu silmin ytski sann.
Parvõ Airi (16), Varstu keskkooli opilanõ