On ytlemata kena, et nii mõneski paigus, kaasaarvatud, Tartus on säilinud munapyha munaveeretamise tava. Sinna juurde kuulub loomulikult ka laul, tants ja pillimäng, kirjutas Rohelises Väravas Margit Veromann.
Selline kena meeleolukas õhtupoolik veedeti eile Emajõe ääres lodjakoja veeres. Laulul lasksid kõlada Liinatsuraq poisid ja Tsibihärbläseq neiud. Vahepeale kostus ka karmoškahelisid. Ilm oli seltskondlikuks ajaveetmiseks väga sobilik, lusti pakkus muidugi ka Emajõe tõusnud veetase.
Liivast oli rannale ehitatud munaveeretamise renn ehk munaloomka, kui liiva pole nii palju käepärast, saab loomka ehitada ka laudadest. Mööda lauapinda tulekski munaveeremiskiirus suurem!
Lõbutsemas oli mitukymmend last ja ka täiskasvanuid, ehk vana setu kombe kohaselt oli munaveeretamine sootuks meeste mäng. Mööda lauda lasti veerema kaks muna – yks paremale, teine vasakule ja kolmandaga hakkas mäng pihta. Kui see veeredes teise muna pihta koksas, sai mängija muna endale. Mõnel lapsel oli väga õnnelik käsi ja munarenn jäi vahepeal suisa tyhjaks, siis tulid mängu uued soovijad ja loomka täitus uute värvikirevate munadega.
Väiksemad ja mõned suuremadki lapsed yritasid ka kevadise kombe kohaselt kiikuda. Yhel poisil lõppes kiikumine kiige all olevasse põlvini lompi astumisega. Mis muidugi tekitas rahva seas elevust ja kilkamist. Märg oli igal pool ja pidi ette vaatama, et sygavamasse vette ei satu .
Vanade tavade elushoidmised ja austamine on väga sydamlik ja tänuväärne – kui lapsedki kaasatud, on loota, et tava veel niipea unustuse hõlma ei kao.