Kuigi riik on kehtestanud kristlikud suure reede ja ylestõusmispyha riigipyhadeks, näitavad avaliku arvamuse uuringud, et inimesed tähistavad eelkõige siiski põlist munapyha, kirjutas Ahto Kaasik Õpetajate Lehes.
Eelmine nädal oli eesti rahvakalendris vaikne ehk urbenädal, mil yhele ajale langevad põlised loodususu- ning kristlikud pyhad. Eri traditsioonidest lähtuvatel pyhadel on ka erinevad nimed. Yle-eelmisel pyhapäeval olnud urbepäev kannab kirikukalendris palmipuudepyha nime ning munapyha kristlikuks vasteks on ylestõusmis- ehk lihavõttepyhad.
Maailmas leidub palju loomislugusid. Eri rahvad on andnud looja au vaimudele, jumalatele, draakonile jt olenditele. Eesti aastatuhandete vanusest regilaulupärandist leiame ka enam kui 150 meie loomislaulu teisendit. Maarahva nagu paljude teistegi põlisrahvaste meelest on maailm syndinud linnumunadest. Meie loomislauludes muneb pääsuke kuldsesse põõsasse, õunapuu otsa või kiigele oma munad ning neist synnivad tähed, päike, kuu, maa ja kõik, mis sellel leidub, muu hulgas ka inimene.
Lõunaeesti keeles tähendab loomine/luumine munemist. Meil on iidsed loomislaulud, kuid neis pole Loojat. Meie rahvas ei jumalikusta lindu, kuigi on pidanud linnupesi ja -poegi puutumatuks. Ja loomulikult ei suru me oma pärimusi maailma loomisest teistele rahvastele peale, ei hea ega kurjaga. Muna on imelise elujõu allikas ja yhtlasi selle märk. Muna on väärtuslik toiduaine. Kuid veel enam paelub meid selle võime moonduda mõne nädala jooksul vormitust ainest elavaks linnupojaks. Elu on ime, pyha ime.
Pidades munapyha, avaldame austust munale kui maailma ja elujõu pärimuslikule algele. Ja millal siis veel tähistada munapyha, kui mitte kevadel, kui saabuvad rändlinnud ning talvepuhkust pidanud kanadki taludes taas munema hakkavad? Et munapyha on otseselt seotud looduse tärkamisega, näitab seegi, et Põhja-Eestis peetakse seda pyha märksa hiljem, suvistepyhal, mis tänavu on 23 lehekuud.
Muide, õige aeg mune värvida on munapyha laupäeval, mis tänavu oli 3 mahlakuud. Pyhapäeval võib neid aga koksida ja loomulikult ka syya. Setomaal on säilinud varem kogu Euroopas tuntud munaveeretamise mäng. Mängijad veeretavad liivast, laudadest või muust kallakul alusel kordamööda mune ning korjavad endale need, mille pihta veerev muna puutus. Koos munadega kogutakse mängu käigus neis peituvat elujõudu.
Urbepäeval, suurel neljapäeval ning munapyhal on tavaks pajuokstega urbida. Pereliikmeid või naabreid lyyakse õrnalt urvaokstega, soovides seejuures tervist ja virkust. Maarahvas teadis, et urbepäeval ärkavad puud elule ning urbadega oksad on täitunud erilise eluandva jõuga. Urbitud on ka koduloomi ning oksi põllulegi viidud. Mõned vanemad urbimissõnad: „Tervist sulle, urvad mulle!” (Kodavere); „Tervis sisse, haigus välja!” (Lõuna-Eesti).
Urbimise päevadel pyytakse ärgata enne päikesetõusu ning pesta nägu värske veega, millesse on pandud pajuurbi ja muna. Järgnevalt minnakse vaatama päikesetõusu. See kasvatab inimese elujõudu ja muudab eelolevatel kuudel tervemaks, tugevamaks ja ilusamaks. Päikesetõusu vaatamises elab edasi vana usk, et kellegi esimesena nägemine annab tema yle teatud võimu. Nähes pyhade ajal päikest tõusmas, saab inimene eeloleval ajal osa selle väest.
Lõuna- ja Lääne-Eestis on munapyha yhtlasi kiigepyha. Selleks ajaks on parandatud vana või ehitatud uus kiik. Teati, et munapyhal kiikumine muudab inimese ihu ja hinge kergeks, parandab haigusi ning edendab viljakasvu. Sel puhul on isegi haiged inimesed kiigele toodud. Värskemad teadusuuringud näitavad, et kiikumine vallandab kehas dopamiini, mis omakorda toetab tervist.
Põhja- ja Kesk-Eestis on aga munapyhal lauda hypatud. Paksem laud on asetatud pakule ning kordamööda teineteist sellega yles hypatud.
Praegu on ka kohane meenutada, et alates marjapunapäevast (25 urbekuud) on esivanemad manitsenud linnupetet võtma. Hommikul enne väljaminekut tuleb syya kas või kolm suutäit, siis pysib tervis hea ning jaks ei kao kehast.
Meie põlised kevadpyhade tavad on vägagi sarnased hõimurahvaste tavadega. Tundes ja hoides oma vanu tavasid, ei hoia me yksnes oma juuri, vaid ka yle tuhandete aastate ja kilomeetrite ulatuvaid hõimusidemeid.
Rahvakalender pole pelgalt mineviku nähtus. See kannab vahetut loodustunnetust ja vaimset pärandit, olulist osa eestlaseks olemisest. On igati ootuspärane, et Eesti kool annab eesti lastele eluks kaasa teadmised meie rahvakalendri tavadest, nende tähendusest ja väärtusest. Kes siis veel peaks tagama meie vaimse elma pärandi ja eneseteadvuse selle osa edasikestmise kui mitte yldharidus.