Kõgõ edimäne keväjä ettekuulutaja om varõs. Hariligult nakkas varõs kraaksma radokuun, tä and teedä, et sula om tulõman.
Varõsõ perrä saa terve talvõ kylmä ja lämmind ette kuuluta. Ku varõs ist puuladvan, lätt ilm kylmäs. Ku varõs om puuossõ seen, sõs lätt ilm lämmäs.
Ku harak kätsätäs, sõs tulõva kylälise, kiri vai sõnnomi koskilt. Nii om harak ettekuulutaja.
Joba keväjä edimäidsi märke kõrral piät väega valvsa olõma, et ei lasõ tsirgõl hinnast är pettä.
Ku lasõt är pettä, olõt terve aasta petet. Et keväjädse tsirgu sinno är es petny, piät inne tarõst vällä astmist kytsejyvvä võtma (tsirgupete).
Edimäne tsirk om teder. Teder nakkas laulma sõs, ku mäekundi viil pall’a olõ-i.
Teder laul hummuku varra päävänõsõngu aigu. Ku lasõt hindä är pettä, sis kõtutuulõ vaivasõ sinnu terve aasta.
Om viil tõisi tsirkõ nigu hytt ja kägu. Hytyga om sääne lugu, et ku är piäs petmä, sõs tulõ suur ryys (köhä).
Käoga om pall’o tähendyisi. Ku edimäst kõrda käku kuulõt, piät karmanin peenikeist rahha olõma, sõs om terve aasta rahha.
Kõgõ parõmb käo kuulmisõ aig om hummuk: hoolõkägu. Syymaigu (umbõs kell 11) om surmakägu. Lõunanõ kägu tähendäs leinä. Õdagunõ kägu om õnnõkägu.
Kägu piät kuukma pall’o kõrdu – tuu perrä yteldi aastit ette. Ku kuugahtas yte kõrra, sõs om halv tähendys. Käo tulõgi perrä saa suvvõ ette arvada. Ku kägu tulõ vitsa, saa villä. Ku urba, sõs saa ohtu (suvõl tulõ torm, mis vilä maaha pand ja saak häös).
Musträstit (kuldnokk) piät kõrraga pall’o nägemä. Ku näet ytte, sõs olõt ytsindä, ku näet mitund, om sõpru pall’o. ytsigu piät nägemä paarinarvu tsirkõ: sis löydvä tuu aasta seen tõõsõpoolõ.
Sisask’ tulõ kõgõ viimätsen. Tedä ei õnnistu nätä, tedä kuulõmi. Sisask’ tulõ toomõ häitsemise aigu ja laul toomõvõsun.
Edimädse libliga nägemisel oll’ uma tähendys. yleni kõllanõ liblik oll’ kõgõ parõmb. Kirriv oll’ halvõmb ja must väega halv.
Elun omgi kõgõ hääd veidemb ku halva. Nii om kõllatsit liblikit veidemb ja kirivit rohkõmb.
Kirja pandsõ Orgla Lea Rõugõ vallast