Võromaa inemiisi mälehtyse savvusannast: kuis sääl käyti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om, kirotas Uma Leht.
Mi kandih om piaaigu kõik nii nigu Haanimaa savvusannah, a sõski väiku vaihõ omma.
Mehe käve kõgõ inne sannah ja sõs naasõ, selle et naisil oll’ rohkõmb tyyd lauda ja tarõ man. Ku vihõldi, sõs yteldi: «Aituma sannakytjäle, aituma vihahaudjalõ, aituma, aituma!»
Lihasuidsutamisõ aigu, ku liha oll’ joba pehme, tuudi mõtsast kadajit ja palotõdi är, selle et kammar pehme olõssi ja lihal ka hää mekk man.
Vanal aol oll’ sann rohkõmb pyhä kotus, a täämbädsel pääväl võit sääl ka nall’a tetä, nigu mi sannah juhtu.
Mu poig opsõ Tal’na tehnigaylikoolih. Ytskõrd tull’ tä suurõ kamba kursusõsõpruga maalõ sanna.
Nuu nuurmehe es olõ elohki savvusanna nänny, ammuki viil sääl käyny.
Edimäne rops, ku nä lõunõt vissi, pagõsi kõik pallidõ persidega sannast vällä. Mõni oll’ sannalina ymbre haardnu, a mõnõl lei kellä takti. Ymbre sanna tsõõri tenny, hypsi jälki sanna tagasi.
Himo oll’ näil savvusanna vasta suur. Õks sanna ja vällä ja nii pall’o aigu.
Pikäpääle mõsi hinnäst ja tulli sõs tarõ mano. Käteräti õks ymbre alomadsõ jao nigu jupka säläh.
Ma kai taad tsirkust päält ja naardsõ, mändse nuu poisi kyl vällä näi. Kõik olli nõõga nigu korsnapyhkjä.
Nuurmehe es olõ rehkendäny tuuga, et savvusanna saina ja lagi omma ka nõõdsõ, nii et sääl tsurgit uma puhta iho kõik är, ku kohegi vasta tukõt.
Ma ytli, et kulla pojakõsõ, minke no sanna tagasi ja mõskõ hinnäst kõrraligult puhtas!
Nii om sõs täämbädsel pääväl savvusannah käymisega.
Liira Singa Rammuka kyläst