[text]
Täna on

Soome loonausulised Marjut Hjelt ja Kirsti Bergman kõnelevad oma maailmatajust ja tegemistest.

Metsa võib minna nagu pyhamusse. Vaikselt ja alandlikult. Loona ja inimese kahekõnes on jumalikkus alati lähedal.

Uurijal ja kirjanikul Marjut Hjeltil on panteistlik maailmapilt. Jumalikkus on kõikjal meie ymber: inimestes, taimedes, loomades ja maailmaruumis.

- Jumalikkus ilmneb loonas nii nähtavate imedena kui ka nähtamatute hingede ja haldjatena. Kõik loonarahvad on neid hingi tundnud, kuid koos linnastumisega oleme nad unustanud.

Hjelti sõnul võib loona pyhadust kogeda väga lihtsalt, kui on vähegi sydant ja silma ilu jaoks. Pyhadust võib kogeda samamoodi laanes kui ka linnapargis. Helsinglasena armastab Hjelt eriti parke ja taimedes haarab teda nende korrapära. Seda võib leida kasvõi meie eest kohvilaualt. Klaasvaasis haljendab lillepoest ostetud eukalyptipuu oks. Imetleme ta leherootsude korrapära.

- Selle kohta võiks kindlasti luua mõne matemaatilise mudeli või seose elukaareteooriatega. Loond annab meile kogu elu aluse, mõtiskleb Hjelt.

Lembe pyhadus loonas

Läbi loona võime saada oma ellu tagasi lembe pyhaduse. Ranges luterlikus kasvatuses tuleb ju karta ja palvetada. Karistus pattude eest varitseb kogu aeg nurga taga.

- Loond pakub hella, aupaklikku ja õrna mõistmist. Elu on rikkalik ja mitmepalgeline. Ja me oleme osa sellest.

Hjelt jutustab, kuidas ta peatub loona pyhaduse juures peaaegu iga päev. Kõige tähendusrikkam ärkamine saabus juba lapsena. Isa oli tööl kaubalaevas ja võttis vahetevahel tytre reisidele kaasa. 14aastaselt kohtas Hjelt vaalasid. Kogemus oli vapustav.

- Olime Newfoundlandi juures. Nägin päikeseloojangu valguses, kuidas vaalaparv trallitas jäämägede vahel. See oli vaimustav kogemus. Nimelt tajusin tookord end osana suurest tervikust. Enne seda olin olnud vaid väike tydruk ja koolilaps, kuid pärast seda syndmust mõistsin, et tegemist on millegi palju suuremaga.

Vaaladest on saanud Hjelti jaoks väeloomad. Nad on väga sydamelähedased.

- Vaal on minu jaoks pyha loom. Näen tihti unes, et ujun kahe vaala vahel. Unes tunnen tohutut jõudu sellest, kuidas ma koos vaaladega edasi liigun.

Hjelt nägi delfiiniparve juba 6aastasena kaubalaeva tekilt. Parv paistis heatujulisena ja delfiinid sõbralikena. Alles täiskasvanuna sai ta teada, et delfiinidel arvatakse olevat kõrgem teadvus. Kaubalaevas tydrukuke ei kartnud, kuigi lapselapse reisid maailmas panid vanavanemaid koduses Soomes muretsema.

- Laevas sain hea kogemuse endast suurema lähedalolekust, kui mitmekordse maja kõrgused lained vastu pardaid lõid.
Ära unusta ka kuulamast

Hjelt soovib, et inimesed läheksid loonasse aupaklikult, selle pyhadust hinnates. Vanasti tehti metsa minnes mitmeid taigasid. Jahimees palus ja tänas jahilooma eest. Marjakorjaja pidas lugu loonavaimudest.

- Mets on olnud läbi aegade meile soomlastele pyhamuks. Rahvalaulik Larin Paraske käis oma muredest puudele jutustamas, kui neist inimestele rääkida ei võinud. Tahaksin vanade aegade lugupidamist ja hääletasandamist tagasi. Metsa võib alati tervitada, kui sinna minnakse. See on eluterve alandlikkus ja austamine.

Tõelisse pyhapaika astus Hjelt enda sõnul Põhja-Ameerikas ranniksekvoia metsades vantsides.

- See oli sama hea kui templiskäik. Sekvoiametsi võib võrrelda ykskõik millise inimkätega ehitatud katedraali või mošeega. See puutumatus ja rahu. Sekvoiade pyhadus puudutas hinge. Pyha tähendab seda, et on rahu koos ymbritsevaga ja samal ajal sygav austus.

Peatumine loona juures annab inimesele palju. Hjelt soovib, et teatud ylbus saaks meist välja roogitud.

- Võiksime taibata, et maailmal on meile tohutult kingitusi ja eriti Soomes. Lugupidamise alla kuulub see, et ei täideta kogu ilma iseenda pläraga, ei risustata ega hävitata.

Hjelt jutustab, kuidas Aleksis Kivi sõnadele seatud laul „Tere mets, tere mägi“ tõi talle lapsena pisarad silmi. Nyydki tervitab Hjelt puid ja loomi iga päev.

- Selles pole midagi kummalist. Täiesti tavaline tervitus nagu kellele tahes, kes vastu tuleb. See pole mingi vaev ega kohustus, naerab Hjelt.

Väga kergesti näeme loonat lõputu tõrrena, kust võib aina ammutada. Kui me ka ei langeta põlismetsi ega kuivenda soid, tahame ikkagi loonalt midagi saada. Läheme metsa, et jõudu ja väge saada. Suhe loonaga on siiski kahepoolne nagu kõik suhted. Tuleb osata anda ja vastu võtta. Loond vajab tähelepanu ja hoolitsust. Hjeltil on meeles mõnus jutt suviselt puhkusereisilt. Just siis osad vahetusid.

- Kylastasime Elimäge Mustila Arboretumis, kus on palju erinevaid puid. Tahtsin minna jaapani puudega juttu rääkima. Puudutasin ja kuulatasin. Yhest puust õhkus tohutut rahu ja kaitsmise tahet, kuid kui läksin järgmise puu juurde, oli see kuidagi ärritunud kõigist neist inimestest, kes seal jalus keerlesid. Kuigi puud olid samast liigist, oli kummalgi neist oma iseloom.

Puude kallistamine on paljudele tuttav, kuid puid võib niisiis ka kuulata. Võib kuulda, kui neil on muresid ja hädasid kõnelda.

Loonavaimud tuksuvad elu

Loonavaimud huvitavad tänapäeval inimesi endisest enam. Hjelt jutustab, et nägi neid vaime alles eelmisel suvel.

- Meil on ju tohutult lugusid päkapikkudest ja muruneidudest. Ega nad pole tyhjast syndinud.

Loonavaimudesse uskumine annab Hjelti sõnul inimesele palju. Ymbrus muutub endisest elavamaks, justkui tuksuvaks taideteoseks. Inimesed põevad palju yksindust. Kui uskuda loonavaimudesse, pole inimene kunagi yksi. Naerusuine naine räägib, kuidas ta vahel toimetajana artikleid kirjutades muruneiult abi palub.

- Muruneiud võivad olla natuke yleannetud. Kui pilli lõhki aetakse, siis võin paluda muruneidu, et ta kõik kirjavahemärgid segamini ajaks, selleks et täpsusenõudesse mingigi suhtelisusetaju tekiks, naerab Hjelt.

Õhuvaime palub Hjelt appi oma kirjatöödesse.

- Juba paljas mõte on nii vahva ja annab jõudu. Kui kirjutasin kunagi raamatut „Muruneiud – tõde ja lugusid teisest maailmast“ (Keijukaiset – totta ja tarinoita toisesta maailmasta), tuli tekst kergelt ja kiiresti. Tänasin muruneide selle eest.

Hjelti jaoks on loonavaimude ja loona pyhaduse leidmine olnud nii suureks rõõmuks, et ta hoolib vähe sellest, kui mõni tema jutte muruneidudest ja päkapikkudest imelikuks peab.

- Kui inimene leiab yles selle, mis talle omane, siis on see väga jõuduandev kogemus. Me kõik peaksime julgema olla need, kes me oleme, ja laskma teistel olla need, kes nad on.

Lehto koondab loonausulisi

Lehto ehk Soome loonaundite yhendus asutati aastal 1998. Yhendusse kuulub umbes 100 liiget Soome eri paigust. Yheskoos korraldatakse kohtumisi, matku ja loenguid.

Lehtolaste hulka kuulub soome pärimuse ja vana rahvausu harrastajaid, nõidasid, šamanismihuvilisi, asatrusid (muinasgermaani või –põhjamaade pärimusel põhinev uuspaganlik usuvool), samuti mitme muu vähemtuntud uue loonausundi esindajaid.

- Meid yhendab austus loona vastu. Paljud peavad inimest loonaga yheväärseks ja kogevad pyhadusetunnet loonas viibides, kõneleb yhenduse eestkõneleja Kirsti Bergman.
Bergman on 25aastane maalikunstnik Turust. Ta oli varem tubli kristlane, kuid on tundnud teismelise east saadik tõmmet nõiausu poole.

- Olen pärit Lapimaalt. Seal on loonamärkide tähelepanemine, ennustusunenäod ja muud ended osa inimeste argipäevast. Tutvusin ka viccaga, mis on uusšamanismile toetuv loonausund. Taipasin selle kaudu oma viisi, kuidas maailma ja jumalikku väge liigitada. Ka šamanism ja soome loonausulised juured on minu jaoks tähtsad.

- Paljusid kõnetab loonalähedane usund vastukaaluna palavikulisele ja linlikule tööelule.
Loonavaimudesse uskumine äratab ka eelarvamusi. Milliste arvamustega on lehtolased kokku puutunud?
 
- Suhtumine on paljugi muutunud. Veel viis aastat tagasi peeti loonausundeid kuraditeenimiseks või muidu kahtlaseks tegevuseks. See on nyyd vähenenud, sest asjalikku teavet on rohkem saadaval.

Bergman tegeleb oma usuga väikeses lähedaste inimeste ryhmas. Nad tähistavad näiteks aastaringi erinevaid tähtpäevi. Soome ilmastikus saab tavasid vabas õhus järgida yldiselt varasuvest sygiseni.

- Loonas tunnetan samaaegselt yhtsust kõige elusaga ja suudan syveneda oma sisemaailma. Naudin loona liikumist, korjan yrte ja jälgin kuu muutumist taevas.

Paljud loonausulised jätavad loonasse anniks seemneid, õlut, leiba ja muud maitsvat. Ande loetakse tänuks või palveks jumalatele, kuid samamoodi näitab see arusaamist kõige elusa ringkäigust. Harakas sööb seemned, orav napsab leivapalukese ja päkapikud ehk tänavad õlle eest. Enda omast on hea teistelegi jagada.

- Minu suguvõsas liigub lugusid kohtumistest haldjate ja metsarahvaga, nii et suhtun neisse avatud meeltega. Tealikult pole ma oma matkadel nende olenditega kokku puutunud, kuid olen õppinud lugema mingil määral tuult, tuld ja loomade hääletuid sõnumeid, räägib Bergman.

Lugu ilmus ajalehes Voi Hyvin

Tõlkis kaja Toikka