Suurõn Taivaskuan om hää ja väkev tunnõ nii Kaasiku Tiidul ku ka pall’odõl tõisil inemiisil, kirotas Uma Lehes Harjo Ülle.
«Suur Taivaskoda om seo kandi kõgõ vägevämb kotus, mille kotsilõ om ka hulga perimyst alalõ,» tiid Kaasiku Tiit, kiä kõrraldas inne Umma Pito, 20. lehekuu pääväl huviliidsilõ matka Põlva maakunna luuduslikkõ pyhäpaiku kaema. Päiv inne pito lauldas Suurõn Taivaskuan Uma Pido tulõlõ vägi sisse.
300 miljoni aastaga vannunõ liivakivisain, Suur Taivaskoda korgus uhkõlõ taivahe. Ahja jõõ vesi tsolisõs tassakõistõ vana annikivi (ohvrikivi) ymbre.
Kaasiku Tiit kõnõlõs, et millegiperäst om silt hoobis tõsõ kivi mano pant. A Tiit arvas, et las tuu ollaki nii, olõ-i egälytel kah õkvalt sildi perrä vaia tuud teedä. Ku om õigõ huvilinõ, kylh tälle õigõ kivi kätte näydätäs.
Ku 300 aastaga iist Põlva kerikherri käest kysti, et kas näide rahvas iks kerikun käy ja kas ka midägi keeletyt tege, sis nuu kaibsi: käävä Taivaskual ohvõrdaman! Taivaskuan om ka sõapaon oltu.
«Edimädse Eesti aol käyti kerikun är, sis võeti rahvas kokko ja tulti Taivaskotta pito pidämä,» ytles Kaasiku Tiit. «Inemise tundsõva, et sääl oll’ hää olla ja piä es vaivas kymme kilomiitret jalaga paiga pääle tulla.»
Tõnõ väega pyhä kotus Taivaskuan om Imäläte. Kaasiku Tiidu teedä ommaki seo kandi pyhäpaiga päämidselt ohvrilätte, -kivi ja -puu. «Põlva kandin om viil umaperäne ja esierälidselt tähtsä Tennyse-teema: Tennysele om annõtõt ja ohvõrdõt,» kõnõlõs tä. «Inemiisil oll’ vaia iks ka luudusõjumaliga läbi kävvy.»
Egäl kyläl uma pyhäpaik
Umal aol oll’ pyhäpaik hariligult korõmba kotussõ pääl. Põlva kandin om Vanakylän sääne vana kalmatukotus, kon käyti ohvrikadaja man ohvõrdaman, inämb teedä omma ka Valgõsuu ohvrikivi ja Mamastõ Silmäläte. Pall’odõ tallõ man om olnu uma pyhä aianukk, kivi vai puu. Ka Tiidu hindä talo man om pyhä puu – tamm, kohe om pikne sisse lööny.
«Et nii Põlva liin ku maakund omma kuulutanu seo aasta perimyskultuuri aastas, sis saigi vällä pakutus matk luuduslikkõ pyhäpaiku pite,» kõnõlõs Kaasiku Tiit. Matka vidä timä veli Ahto, kiä om Tarto ylikooli luudusligõ pyhäpaiku keskusõ juht.
Mi kandi luuduslikkõ pyhäpaiku piaaigu ei olõki uuritu. Puhtalt hindä huvist om Kaasiku Tiit kirändysmuusõumi paigaperimyse arhiivist noidõ kotsilõ teedyst otsnu. Täpse kotussõ kimmäs tegemine ollõv kyländ rassõ. Jõõvangu vai mäekundi kotsilõ om arhiivin teedys vana nime perrä, a vanno nimmi tiidjit jääs kõgõ veidembäs. Noid inemiisi, kiä mõistva õkvalt pyhäpaika juhata, om peris veidy.
Vägi Uma Pido tulõ sisse
Ytitsele Uma Pido tulõ hoitmisõlõ ja tulõ sisse väe korjamisõlõ Suurõn Taivaskuan oodõtas innekõkkõ inemiisi, kiä tahtva yten lyvvä: laulda, pilli mängi vai juttõ kõnõlda. A võiva tulla ka tõsõ huvilidsõ, ku pidävä kinni luudusligu pyhäpaiga kombist: käävä eelmädsel pääväl sannan är ja hoitva ka uma vaimu puhta – mõtlõsõ õnnõ häid mõttit.
Tuu ettevõtmisõ kõrraldamisõ jaos tull’ kyssy lupa keskkunnaammõdi käest. «Ainukõnõ asi, millega nä peri es olõ, oll’ annipailu köytmine puiõ kylge,» ytles Kaasiku Tiit. Annipaila, langakõsõ köytmine puu kylge ja tuu man uma soovi ytlemine om vana kommõ. Tuu pailakõnõ köyt inemise pyhä Taivaskuaga. Ku tuud kommõt naati är unõhtama, naksi inemise tuu asõmõl umma nimme Taivaskua sainu sisse kraapma. Tuud pidävä väega jälles nii maausulidsõ ku ka keskkunnaammõtnigu.
«Uma Pido tulõhoitminõ Taivaskual võissi käändä inemise mõttõ tuu pääle, kuis tä piässi hinnäst sääl yllen pidämä,» arvas Kaasik. «Mi saa-i jo nimekraapmist kuigi är hoita, a pakumi vällä, et inemine võissi tuu asõmõl köytä yte väiku pailakõsõ, yteldä uma soovi ja jättä nii uma jäle pyhäpaika maaha.» Kaasiku Tiit luut, et peräkõrd jääse keskkunna-ammõtnigu tuuga iks nõuhtõ.
Ku inemisel om uman kodotalon pyhä kotus alalõ, a tä tahassi tuust inämb teedä saia, sis või kyssy nõvvo Maavalla kua vanõmba Kaasiku Ahto käest. Ka kodolehe maavald.ee pääl om hulga teedyst yllen.
Vällä om ant luudusligõ pyhäpaiku raamat. Mineväaasta oll’ Maaylikoolin loengusari, tuu lätt edesi ja sarnanõ sari tulõ ka Tarto ylikoolin.
Uma käe pääl saa teedyst otsi kirändysmuusõumi arhiivist, kon om yts maailma suurõmb paigaperimyse kogo.
Kaasiku Tiit om esi Virumaa miis, kedä vaimnõ ilm, luudus ja uma juurõ omma nuurusõst pääle köytny. Mi kanti trehväs’ tä tuuperäst, et sai Räpinäl tyyd aiandusõ pääl ja ka teno umalõ naasõlõ Annelile. Parhilla om Kaasiku Tiit RMK Põlva valla perändkultuuri kirjapandja.