Ku ma latsõn mäletämä naksi, oll’ Kirmse kyläh 19 talopidämist ja kats väikumbat majapidämist, koh talotyyga elämist es saia. Noist yts tegi puuanomit, tuubrit, vannõ, tynne ja esiki puust pangõ. Tõõnõ oll’ ytsik naanõ: tuu ao kylä ja ymbrekunna latsi vastavõtja. 21 elämist ja egalytel uma sann. Kõik suidsosanna. Õnnõgi yteh suurõmbah taloh oll’ korsnaga sann, kirotas Uma Lehes Jõksi Ado.
Jõulopuulpääväl, vana-aasta õdago, munapyhipuulpääväl, suvistõpyhipuulpääväl ja jaanipääväpuulpääväl suitsiva kyläh kõik sanna.
Kelle sann suidsas’ kõgõ rohkõmb, oll’ kõgõ parõmbidõ nätä kylmä ja tuulõvagadsõ ilmaga. Mi, latsõ, sis toda vahemigi. Terve kylä sanna olli mi kodotalost häste nätä: ollimi kyläst väläh ja nurmõ-nurmõveere olli võsost puhta.
Keväjä oll’ iks nii, õt ku trehvsit sannast myydä minemä, koh õkva liha suitso, tundsõt hääd suidsoliha lõhna. Toda jakko nikani ku kyläh jakko lihha.
Õt suidsosannah lihha suidsota, oll’ iks vaia tiidä, midä ja kuis tetä. Tuuao inemise noid nippe tiidse ja näil es juhto kah midägi. A yts miis nägi kylh, kuis imä lihha suidsot’, a tegi iks ummamuudo ja õnnõtus oll’gi käeh.
Tä pandsõ liha rippo ka keresse kotsilõ, midä tii es kiäki, kes veidikesegi suidsotamisõ säädyisi tiidse. Keressekotus lae all pidi vaba olõma tuuperäst, õt sääl om kuumus kõgõ kõvõmb ja lihast nakkas rasõv vällä juuskma. Ku rasõv kuuma keresse pääle tsilgus, lätt palama.
«A ma panni kivele pleki pääle!», targut’ miis peräh, ku palanu oll’ nii liha ku sann. Plekk pästä-s rasvapalamisõst. Esiasi olnu sis, ku pleki asõmõl olnu vann ja tuugi korgõmbah keressekivest.
A häby kyläh mitmõkõrdnõ: kylä edimäne sannapalang ja viil – miis palot’ nii uma ku ka naabrinaasõ liha är!
Poissõ vemp lõppi hallõlt
Aig oll’ inne märdsikiudutamist. Koskilt Ingerimaalt tull’ mi kyllä imä kolmõ tytrega, väega puhta ja tyyka inemise. Saiva eloasõmõ ytte jõukabahe tallo.
Latsõkõsõ-sõsarõ olliva väega yttehoitja. Kõgõlõ otsa tsusõva (muidoki soomõ keeleh) kyläpoiskõisi: «Noh, pojanhuska (poiskõsõvolask), kunas saat mehepyksi jalga?» Suurõmbit poiskõisi muidoki ai tuu jutt vihalõ: a näil ollivagi jo viil jalah pyksi, mis kyyndyvä õnnõgi allapoolõ põlvõ!
Kylätsura märgevä kokko: teemi noilõ tyttömäinenile är 1:0! Ku imä lätt ummi ilosidõ tytridega puulpääväl sanna, läämi sannavyyryste ja toomi näide rõiva är!
Puulpääväl olli poiskõsõtsura aigsahe sanna lähkoh haina seeh kõtulõ. Ku kuulsõva, kuis visati keressele lõõnõt ja naati vihtlõma, sis tahtsõva tuu hely var’oh rõiva sannavyyrysest är võtta.
Kõgõ suurõmb ja julgõmb tsura karas’ki haina seest vällä ja sannaussõst sisse. A tä tegi via, midä tiiä es arvadagi. Sannavyyryse uss oll’ määrmäldä ja tuu tegi kiidsmise helly.
Toda helly kuuliva ka sannaholõja naasõ. Tsura sai kylh pingi päält ysätävve naisi rõivit kanglihe ja pand’ noidõga ussõst vällä. A yysärk sattõ poiskõsõl kangli alt nii pikält vällä, õt ots jäi jala ala ja poiskõnõ sattõ maaha.
Kõgõ vanõmb suumlasõlats’kõnõ taibas’ olokõrda, haarsõ käskoga kuuma vett ja tõugas’ sannaussõ peräni valla. Ihoalastõ, käskotäys kuuma vett käeh, juusk’ tä poiskõsõlõ perrä ja esi tänit’ kõva helyga: «P...s tsui poiskõist!!!» Visas’ käskotävve kuuma vett poiskõsõlõ sälgä. Tsura jätt’ rõivapuntra sinnäpaika, niudsaht’ ja pagõsi kavvõmbahe. Tõõsõ tsura panniva ummakõrda sanna mant juuskma, a panõva-s toda tähele, õt sanna ymbre olli nõgõsõpuhma: panniva noist läbi...
Peräh kõnõldi kyläh, õt tuu suurõmba tsura imä oll’ kaivanu: «Kuradi soomõlita olõs latsõ är tapnuva!» ja poiskõsõ sälgä määriti kats nädälät hapnõ koorõga.
Tõisi tsurrõ imä kõnõliva: «Mi poiskõisil tegysi kurõsaapa!» ja ka noid jalgo määriti ja possotõdi hapnõ koorõga, inne ku tervest saiva. Kylätsura julgu-s inämb lats’kõisi poolõgi kaia nii kavva, ku nä ytskõrd mi kyläst är lätsi tõistõ paika.
Lihahimo pand’ pää tyyle
Ma olli kinoh autojuht. Mi tyy alost’ õdago ja lõppi iks yyse. ytskõrd keväjä naas’ imä sannah lihha suidsotama. Õdago, inne tyyhyminekit kanni ma liha sanna ja panni reste pääle ritta. Imä tegi tulõ keresse ala ja ma esi lätsi Vinne riigi tyyd tegemä. Tagasi sai muidogi ilda yyse. Jäi magama ja magasi kõvva, ku kuuli, kuis imä hõigas’: «Tulõ yles, sannah keres lajah, mul olõ-i kohegi tuld tetä!».
Tiidse kylh, õt keres oll’ viledsä pysymisega, a mõtli, õt lihasuidso pidä vasta. A võta näpost! Lätsi sanna: sann lämmi, liha päält joba illos pruun, esiki hää suidsoliha lõhn, a nukah suur savikivi ja keresekivve unik, sääl vahel viil hõõgavit hytsi!
Proovõ kivve, tävveste kuuma. A saa õs ummõhtõ puulsuitsonut lihha sanna jättä! Topõ sis mito paari villatsit kindit kätte ja naksi noid kuumõ kivve sortma. Korssi kivve vahelt savityky kokko ja panni pangi ligonõma. Saigi määnegi mökin, midä sai kivve vahelõ panda.
Riigityyle tull’ är yteldä. Tei tyyd yy läbi. Hummogu päävänõsõngu aigo sai sannast vällä ja imä vahtsõst keresse ala tulõ tetä.
Peräh kõnõldi ka mi sannast kyläjuttõ: «Näet, Kustal sattõ tsilk rasva keresse pääle – palli är liha ja sann, a Jõksil sattõ kints lihha keresse pääle, juhto-s midägi – keres läts’ õnnõ lakja!»
Mi kylä 21st suidsosannast om käymiskõlbligust jääny õnnõ neli (yts om mu uma). Ja esiki nuu neli ei suitsa kõrraga ei jõulopuulpääväl, ei vana-aasta ega jaanipäävä puulpääväl...