Õpetlased on tänulikud Urvanovo kyla lihtsatele inimestele, kes suutsid ära tunda kaeveaugust leitud imelike esemete ajalooväärtuse ning kiirustasid pöörduma asjatundjate poole. Dmitri Artjuhh sõitis koos muinasteadlastega ainulaadsele leiukohale.
Vaat nii saadaksegi muinasteadlaseks. Kaevad oma akna all, et yhineda veevärgiga, aga siinsamas on sulle iidsed taprid või ytleme ehted, mis on lebanud maamullas yle tuhande aasta. Astus Viktor Razin naabri juurde, aga sel olid laual aja jooksul roheliseks muutunud esemed – augu kaevamine tema maja ees muutus iidse kalme muinasteaduslikuks kaevamiseks.
Viktor Razin, Urvanovo kyla elanik ytles: „Naabril kaevas need välja lapselaps, aga mina räägin: sellega on vaja muuseumisse pöörduda. Teisel päeval me pildistasime seda kõike, enda jaoks, oma ajaloo jaoks.“
Deniss Bunin, muinasteaduse uurimiskeskuse juhataja ytles: „Meie õnn, et on olemas veel inimesi, kes teadvustavad selliste leidude suurt ajaloolist väärtust ja annavad neid muuseumile, kuid yldiselt elanikkond ei teadvusta seda ja palju asju visatakse ära.“
Melenkovski muuseumis ahhetati. Terve spiraalne hästi säilinud pronksist käevõru, kirjatud käevõru, keed, hõbesõrmus ja rinnaehe olid sarnased nendele, mis leitud sealsamas Urvanovos ja mida hoitakse nyyd Punasel väljakul ajaloomuuseumis. On ka ainulaadne ese- kirjatud luust ripats.
Selle rikkuse omanik oli soomeugri muromi hõimu naisterahvas ja ta elas asulas kaasaegse Urvanovo lähedal 9. või 10. sajandil kristlaste ajaarvamise järgi. Luud-kondid pole liivapinnas säilinud kuid kõige järgi otsustades polnud naisterahvas enam noor.
Daniil Kabajev, Vladimiri oblasti ajaloo ja elmamälestiste kasutamise ja taastamise riikliku keskuse vanem teaduslik kaastöötaja ytles: „Hauapanused on kogunenud kogu eluaja jooksul. Mida rohkem asju hauda kaasa pandud, seda vanem inimene on maetud.“
Muromlased matsid oma lahkunuid peaga põhja poole, haudadele kääpaid ei pystitanud ja ei tähistanud neid kuidagi. Seega on Urvanovo elanike leid suur õnneasi. Seda et ses kylas oli suur muromlaste matusekoht, teadsid õpetlased juba 19. sajandil ja isegi uurisid seda. Kuid siinne maapind pole veel kõiki oma saladusi välja andnud.
Deniss Bunin, muinasteaduse uurimiskeskuse juhataja lisas: Kaevamistööd on muidugi hädavajalikud, kuid ei jätku inimesi, ei jätku võimalusi ja ei jätku, võib-olla, vastastikust mõistmist kohalike inimestega.
Natalja Mošenina ytles: „Meil uuritakse vaid linnasid, seal kus toimuvad ehitustööd, aga maapiirkonnad on muinasteadlaste uurimisalast välja arvatud ja see on kole lugu.“
Sinna kuhu ei jõua muinasteadlased, jõuavad muinsuste röövijad. Urvanovos on kohalike inimeste sõnul juba keegi käinud mööda maju ja kysitlenud, ega pole inimesed oma aiakestest leidnud midagi huvitavat.
Tõlkis Toomas Sildmäe
Allikas: MariUver