Võromaa inemiisi mälehtyse savvusannast: kuis sääl käyti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
Suidsusann Kooskorah
Mu kodukotus oll’ kunagi Mooste vallah, Kooskora kyläh Veske taloh. Elämine, yteh sannaga muidoki, oll’ Kooskora järve veereh, kirotas Uma Lehes Kiviranna Ülo.
Vanast ehitedi sann muist huunist eräle, nii nelä-viiekymne miitre võrra kavvõmbalõ.
Meil oll’ ilma korsnalda suidsusann. Sanna laeh oll’ luuk, kost kytmise aigo suits vällä läts’. Ku kytmine lõpõtõdi, panti luuk kinni, et lämmi sanna jääsi.
Hydse võeti ahost vällä, et vingo sisse es tulnu. Kuuma hydse panti plekkanomaga huunõst kavvõmbalõ, et midägi palama es länny.
Hytsi hoiti triikmassina jaost, mis oll’ ravvast. Triikmise aigo panti massin hytsi täys ja läydeti palama, nii läts’ki massin kuumast.
Sanna kyteti egä puulpyhä, nii suvõl ku talvõl. Kytjä olliva inämbyste vanaesä vai vanaimä. Kytmä naati jo hummogupoolõ, et lõuna paiko olõssi sann kuum ja suidsost puhas. Sii oll’ nigu säädys.
A nigu säädys oll’ tuu kah, et kõik rassõmba talotyy alostõdi puulpyhä hummogu. Päältlõunast olliva joba luu-kundi tyyst kangõ, noilõ oll’ sannahkäymine õkva roho iist. Pyhäpäiv puhati, et iispäiv tävve huuga tyyle nakada.
Keresse pääle visat vesi tegi sannaruumi kuumast ja aurutsõst. Ja vihtmine oll’gi tervysele kasust, pand’ vere käymä.
Vihategemine oll’ kõgõ inne jaanipäivä, sõs lehekese pehme ja tervysligu.
Sannah käve miispere inne, naasõ-latsõ perähpoolõ, ku es olõ inämb nii kuum. Ku poiskõsõ suurõmbast kasviva, nakas’ näid sannatama esä. Palaviguga haigõt sanna es lasta. Ku iho higist’ ja joba vihuti, joosti järve. Tuu tsuklõminõ oll’ väega hää meelele ja iholõ.
Ku latsilõ olliva koolist syydy kylge naanu, sõs vanaesä tegi viha tuhaga kokko ja vihtsõ iho läbi. Peräh uhõti viiga yle. Saadigi syydikist vallalõ. Sälämõskminõ ja vihtmine käve vastakudi. Sõs aeti umavahel jutto, kullõldi ytstõsõ käest kyläuudissit. Vai arotõdi tyyasjo.
Päält mõskmist tennäti sannakytjät, viikandjat ja vihahaudjat. Vihahaudmisõ viiga oll’ hää pääd mõskõ, hiusõ saiva pehme ja läykvä. Rohkõmb nuuri tytrigõ muud.
Ku naati puhast hamõht sälgä pandma, tegi vanaima kõgõ hindäle ja latsilõ ristimärgi rinna ette. Toda tegi tä ilma midägi lausmada ja vällä näytämädä.
Ristimärk pidi inemist hoitma häti ja õnnõtuisi iist. Timä jutu perrä oll’ sann vanast olnu ka nukanaisi kotus, koh latsõ ilmalõ tuudi. Päält sanna oll’ hää juvva kotoh tettyt leevätaari.
Suidsosannah oll’ viil suur ettevõtminõ – perre lihatagavara suidsutaminõ. Tuudaigo oll’ laeluuk kõik aig kinni, hoiti õnnõ akõnd veidykese vallalõ.
Sanna lae all olliva lepäpuust resti, kohe liha nyyrega rippo panti. Kindsotyky ja lappõ eräle. Kamarapuul ylespoolõ, et suulvesi parõmbilõ vällä nõrgoda saasi. Ku tsilkmine lõppi, sõs kääneti kamarapuul alla, et rasva hoita.
Liha oll’ vähämbält paar kuud suulvii siih olnu, kohe oll’ maigu jaost ka kiuslauko pant. Lihha suidsutõdi inne lihavõttõpyhhi. Suidsuh oll’ iks kats päivä ja yts yy.
Kyteti lepäpuiõga. Kytsele lihalõ tetti viil kats ahotäyt kadajasuitso. Otsiti ossõ, millel ka mari kyleh. Nii saadi hää maik ja liha saisõ kah parõmbilõ. Kytmist es tohe ka yysest är jättä, vahet es või olla. Muido olõs maigu är tsurknu ja alalõ ei olõs kah nii häste saisnu.
Lihasuidsutaminõ oll’ perreh tähtsä tyy. Käyti kõik aig sanna vahet, ka yyse, et midägi tegemäldä es jääny. Liha hoitmisõ jaost pidi olõma päält suidsutamist õhurikas kotus. Panti rippo aida laetala konksõ otsa.
Päält suurt tyyd mõsti sannalava ja põrmand lipõga (tuha pääl saisnu vesi) puhtast.Tuu tegi häste rasvast puhtast. Kyteti kõrrast ka ahjo. Põrmando pääle tuudi ryäolgi, et olõs kinmäle puhas. Tuu oll’ latsilõ väega meele perrä.
Suvõl põllutöie aigo oll’ suidsoliha kõgõ lavva pääl. Piimäsupp kõrvalõ. Nii sai lõunasyyk ruttu peetys, jälki tyyle.
Suidsosanna keresse ehitämine oll’ umaette meistretyy. Keresse põrmand ja ussõesine laoti savikivvest. Noist laoti ka sainajago. Ku kytmiseruumi jago laoti, sõs tetti raudrelsest rest, kohe naati keressekivve pandma. Allpuul suurõmba, kõrrast vähämbä kivikihi.
Kivi pidi olõma puhas põllukivi, valgõt lubjakivvi es või olla. Nuu olõs kavva vingo sisse ajanu. Savi pidi kah puhas olõma. Keresse kyle ja saina vahelõ panti liiva, et saina kuuma iist kaitsa. yts kylg andsõ rõivilõpandmisõ ruumilõ lämmind. Sanna ja keresse suurus olõnõs perre suurusõst. Meil oll’ keres umbõs 1,2 miitret pikk, 0,8 lagja, korgus vähä alla miitre.
Kiviranna Ülo Olustverest