Risti kabel hoiab oma salapära
Valula (Suure-Jaani) kihelkonnas Vanamõisa kyla lähedal yhel teeäärsel mäekynkal on metsa ryppe peitunud maakividest vundamendi varemed. Selle väliselt tagasihoidliku paigaga on seotud nii palju lugusid, et neid jätkuks vabalt yhele väiksemat mõõtu linnale ja jääks veel ylegi, kirjutas Sakalas Margus Haav.
Yhe pärimuse kohaselt on need varemed Liivimaa ainsa loonausulise templi jäänused. Mõned oletavad, et kabel ehitati sinna, tähistamaks võitu Lembitu vägede yle Madisepäeva lahingus. Yks lugu kõneleb sellest, kuidas pime prints saanud seal kynkal jalgu puhates nägijaks ning lasknud siis sinna tänutäheks kabeli rajada. Kunagi myydud seal kõva raha eest patukustutamise kirju ehk indulgentse.
Koha salapärane maine on synnitanud ka hulga kummituslugusid. Inimesed olla seal tundnud hirmu ja hobused tõrkunud sealt mööda minnes.
Tegemist on Risti kabeli varemetega ning selle ajalugu uurinud Veinika Västrik märgib, et alates XVIII sajandist on see koht ajaloohuviliste tähelepanu köitnud kui näide rahvausundiliste kombetalituste ja kristliku maailmapildi segunemisest.
Kaugete aegade mälestus
Saksamaal syndinud ning aastatel 1764—1804 Põltsamaa pastori ametit pidanud kodu-uurijale ja kirjamehele August Wilhelm Hupelile kuuluvad vanimad kirjalikud ylestähendused kabeli kohta. Aastal 1774 kirjeldas ta nii Vastemõisa lähedal asuvaid Viljandi lossi valdustesse kuuluvaid kabelimyyre kui kohalike elanike kombeid.
2 lehekuud olnud kõnealuses paigas vahel koos tuhatkond mõlemast soost talupoega. Annilõkke kumas võinud näha paljaid naisi ymber myyride tantsimas ning yldse võinud seal mitte just eriti karske noorrahva hulgas nii mõndagi syndsusetut aset leida.
Hupel tõdes, et neid kooskäimisi pole suudetud iga kord ära hoida ning kõik asjaolud näitavad, et need pärinevad kaugetest "paganlikest" aegadest. Just Hupeli arvates ongi tegemist Liivimaa ainsa "paganliku" templi jäänustega. Rahvajutt, mis seob kiriku ehitamise kristliku imeteo ja Risti nimega, võib tema arvates olla hoopistykkis kaval väljamõeldis, et hoida ära selle koha hävitamist kristlaste poolt.
Lõhkujad leidsid otsa
Hävingust Risti kabel sellegipoolest ei pääsenud. Huvitaval kombel olid abikiriku lammutamise taga kirikuvõimud ise koos tollaste võimumeestega.
Nn ebajumalateenistuste tõttu olevat juba mitu korda tulnud karm käsk myyrid maha lõhkuda, kuid alles 1777. aastal võetud asi viimaks käsile. Et ykski talupoeg ei olnud söandanud myyridele kätt kylge panna, raiunud Viljandi maadevalitseja seal ise esimese puu maha.
Suure-Jaani pastor von Dehn kirjutas aastal 1836, et Suure-Jaani kiriku abikirikuna kasutatud kabel on pyhendatud Lunastaja ristile ja selle on ehitanud ime läbi nägijaks saanud pime rändur. Aasta hiljem kirjutas pastor ka mõnest maarahva varasemast ajast pärinevast pyhast tavast.
Veel XVIII sajandi lõpul olnud sellel kohal andide toomine nii tavaline, et kohalik pastor ja Viljandi sillakohtunik lasksid sealsed myyrid maha kiskuda. Ysna pea pärast seda syndmust mõlemad lõhkujad surid. Rahvas tõlgendas seda karistusena pyha koha hävitamise eest.
Eesti koduloouurija Jaan Jung ei leidnud aga oma 1879. aastal ilmunud esimeses eestikeelses loos Risti kabelist kirikulõhkujate surmas vähimatki märki yleloomulikkusest.
«Eestlased ei olevat ykski lõhkumisega tahtnud hakatust teha, siis hakanud need tööst harjumata härrad esiti pääle ja teinud nõnda tubliste tööd, et särgid mõlemil märjad olnud,» kirjutas Jung. «Selle pääle sõitnud nemad kylma Oktoobri ilmaga Viljandisse, kus nemad tee pääl endid ära kylmetanud, selle järele tiisikuse haigusesse jäänud ja ära surnud.»
Nõia kodu
Eesti rahvaluule arhiivis olev vanim teade Risti kiriku ehitamisest ja lõhkumisest pärineb aastast 1888. Esimese arvatavalt rahvaehtsa loo saatis Jakob Hurdale Suure-Jaani kiriku kellamees Mart Kielas paar aastat hiljem. Selle järgi rajanud kiriku yks nägijaks saanud vägev sõjapealik, kes koos soldatitega peagi tagasi sõjakärinasse kadus.
«Ymert kautsed inimesed käinud veel palvesid tegemas ja mõned oma eba jumalale andid viimas,» pajatas kellamees. «Naesed kes sigimatta, on Neljapa õhtuti sinna käinud abi otsima, mõned räägivad, et nad on neljakäpäli 3 korda ymber kiriko käinud paljalt j. n. e. kus mehed ka abitanud oma toemetust. Seda näinud mõned mõisa talitajad, need rääkisid juttu edasi ja tahtsid seda nõia kodu ära lõhku.»
Muidugi ei saa selline nõia koduks arvatud paik läbi ilma tondijuttudeta. Kord ehitanud töölised Rattamaa talus karjalauta. Kui laut hakanud valmis saama, tellinud laudameistrid liiku. Et terve pere olnud mõisas teol, polnud teist selle järele minejat kui perenaine. Jõudnud kätte õhtu, kuid teda polnud ikka tagasi. Poole öö paiku mindud teda otsima. Aeg-ajalt kuuldud tumedat appihyydu kajamas, kuid naine jäänudki kadunuks. Alles päevavalges leitud ta surnult väikesest lohust tee äärest, kaela peal väike must plekk.
Vana kabeli asemel liikunud vaimud ka õige mitme hilisema loo järgi. Kord olla seal maadeldud koguni vanatyhja endaga.
Lembitu puhkepaik
Läti Henriku «Liivimaa kroonika» ja «Liivimaa vanema riimkroonika» põhjal on korduvalt yritatud välja selgitada 1217. aasta 21 sygiskuud toimunud Madisepäeva lahingu asukohta. Baltisaksa ajaloolane Eduard Pabst kysis juba 1867. aastal «Liivimaa kroonika» saksakeelse tõlke selgitustes, et kas mitte kurikuulus Risti kirik ei ehitatud kunagisele lahinguväljale.
Viljandi muuseumi vanemteadur Heli Grosberg märgib, et kabelit hakati 1217. aasta syndmustega seostama tõenäoliselt alles ärkamisajal. Yhe vähem tuntud oletuse kohaselt on tegemist lahingus langenud liivlaste vanema Kaupo surmapaiga või surnukeha põletamise kohaga.
«On siiski vähetõenäoline, et Risti kabel on seotud Madisepäeva lahinguga,» ytleb Grosberg. «Tegemist polnud ordule nii olulise syndmusega, et selle auks 200 aastat hiljem mälestusmärk rajada.»
1971. aastal tehti mäel Henn Moora juhtimisel muinasteaduslikud kaevamised. Kinnitust leidis, et kabel ehitati alles XV sajandil. Et maapõuest tuli välja palju põlemisjälgedega naelu, peetakse võimalikuks, et hoone hävis Liivi sõja ajal tules.
Rohkesti leiti ka mynte, mis olid heidetud läve ette ja altariruumi ymber. Myndid olid pärit XV—XIX sajandist. Leidude seas olid veel pronkspannalde ja naastude katked ning klaas- ja luuhelmed. Päevavalgele tuli ka keskealise mehe luustik, mis oli maetud kabeli põhjaseina äärde ristiusu kommete kohaselt. Moora arvates võis tegemist olla kerjusmunga maiste säilmetega.
Muinsuskaitse Viljandimaa vanemtöötaja Anne Kivi meenutas, et kui ristiusk Eestimaale jõudis, rajati kristlikud pyhapaigad tihti just vanadesse hiitesse ja teistesse looduslikesse pyhapaikadesse. Seetõttu ei välista ta, et kunagi asus nendegi varemete kohal eestlaste pyhapaik.
«Leidude põhjal võib arvata, et siin oli kena väike kabel, aga vanad eestlased toimetasid siin oma rituaale edasi,» räägib Kivi. «Sellel paigal usuti olevat tervendav mõju ja siit käidi endale head käekäiku palumas.»
Ka Grosberg peab täiesti võimalikuks, et kynkal oli muinasaegne pyhapaik. «Igatahes on tegemist mõnusalt mystilise kohaga, mis koos Madi kalme ja Tammemäega on läbi sajandite eri võõrvõimude ajal aidanud rahva elujõul ja eneseteadvusel pysida.»
KOMBED
August Wilhelm Hupel on 1774. aastal Risti kabeli kohta kirjutanud:
Igal aastal yheksa päeva enne jyripäeva koguneb siia öösel suur hulk talupoegi mõlemast soost ja igas vanuses ymberkaudsetelt aladelt, mõnikord oma tuhatkond; syytavad ylal myyride vahel lõkke, millesse nad viskavad igasuguseid ohvreid lõngast, linast, villast, leivast ja rahast. Tule ymber kogunevad kerjused, kes sellestsamast elatist hangivad ja paljud ohvritest endale saavad. Kõiksuguseid vahast kujukesi panevad nad myyrides olevatesse väikestesse aknaavadesse. Siin võib näha viljatuid naisi alasti ymber myyride tantsimas; teised söövad ja joovad suure rõõmuga; paljud suunduvad metsa ning yleyldse mitte just eriti karske noorrahva hulgas võib nii mõndagi syndsusetut aset leida.
Allikas: «Topograafilised teated Liivi- ja Eestimaalt»
Vaata lisaks:
Veinika Västrik. Risti kabeliga seotud pärimus 18. sajandist tänapäevani
Kultuurimälestis Kabeliase ja ohverdamiskoht "Risti kabel"