Suvel kavatseb ajaloo eriala magistrant panna oma lõputöö raames Rõugesse pysti rauaaegse elamu, et saada seeläbi väärtuslikku teavet, milline oli maarahva elukeskkond sajandeid tagasi, kirjutas Eve Tisler Universitas Tartuensises.

Viire Pajuste soovib korraldada sel suvel Eestis suure muinasteadusliku katse, millest hiljem kirjutab oma arheoloogia magistrantuuri lõputöö. Täpsemalt on kavas ehitada Rõuge linnamäel asunud hoonete järgi viikingiaegne elamu, milles maarahvas elas umbes  8.-10. sajandil.

Ettevõtmine koosneb kahest osast. Esimeses osas ehitatakse vanaaegseid tööriistu ja töövõtteid kasutades eluhoone. Kuna suursaagi tol ajal veel ei tuntud, siis tuleb kogu töö teha kirvestega, mille sepp on rauaaegse kirve eeskujul sepistanud. Selleks, et võrrelda rauaaegsete kirveste tublidust tänapäevastega, kasutatakse iidsete tööriistade kõrval ka neid kirveid, mida ehitajad on praegu harjunud kasutama. «Tahan teada saada, milline on siis parem kirves, kas tänapäevane või rauaaegne,» selgitas Pajuste. Järgmisena otsib Pajuste vastust kysimusele, kui palju inimesi sellise maja ehitamiseks vaja läheb. Esialgu on arvestatud, et kui korraga on toimetamas 15 inimest, siis peaks maja  valmima umbes kuu ajaga.

Maja ilma akende ja korstnata

Ehitatava maja mõõtmed on tänapäeva mõistes väikesed: maja põrandapindala on 30 ruutmeetrit ning seina kõrgus kõigest kaks meetrit. Sellises ruumis elas yks pere ehk viis kuni kuus inimest. «Meie jaoks oleks see ilmselgelt liiga kitsas, aga tolle aja elamistingimused olidki sellised,» rääkis Pajuste. Rauaaegsed majad olid kas muld-või  savipõrandaga rõhkpalkelamud, millel puudusid aknad. Hoonet kyttis ilma korstnata kerisahi, suits pääses välja pisikesest avast seina sees. Uks pidi olema väike, et võimalikult palju sooja majas sees hoida.

Maja ehitamisega aga katse ei lõpe. Ettevõtmise teises osas elavad  viis kuni kuus inimest majas ning yritavad hakkama saada kõige sellega, mida võis teha rauaaegne inimene. Katses osalejad lõigatakse nädalaks ajaks tänapäeva maailmast välja. Nad ei saa kasutada elektrit ega kanalisatsiooni, telefonist ja arvutist rääkimata.

Elanikud kannavad ajastuomaseid riideid ning neid varustatakse värske liha ja viljaga. Toorainetest peavad nad ise söömiskõlbulikku toitu valmistama. Syya  valmistavad elanikud lee kohal, kasutades savinõusid, mis on selle katse jaoks valmistatatud. Samuti loodab Pajuste, et leiab hea kivi jahvekiviks, mida rauaaja inimesed kasutasid viljateradest käsitsi jahu jahvatamiseks. Yks inimestest, kes majja elama läheb, on kodulinnupidaja, kes lubas kaasa võtta viis kana, et katses osalejad saaksid teada, kuidas vanasti koos koduloomadega samas ruumis elati.

Majas elamise katse korraldatakse meelega kylmal talveajal. Suvel ei teki kytmisvajadust ning siis ei saaks katsetada maja soojapidavust, kytmistihedust ega teada, kuidas inimesed ikkagi korstnata majas pideva suitsuga toime tulevad.

Pajuste eeldab, et rauaaegses majas oli kitsas ning elanikud pidid iga suutäie jaoks tegema rohkem tööd kui praegu. Samas olid sellisel eluviisil ka oma eelised. «Inimesed olid tol ajal tõenäoliselt stressivabamad, kuigi nad võisid teha palju fyysilist tööd.» Uurijat huvitab ka see, kui palju mõjutab inimese vaimu elukeskkond ning millises suunas hakkab inimeste mõte liikuma, kui ta on elanud nädal aega raugaaegses majas.

Elutingimuste võrdlemine

Uurija toonitab, et katse käigus ei saa tegelikult uurida, mismoodi rauaaegsed inimesed ennast  sellises elukeskkonnas tundsid, sest meie elulaad ja majanduslik taust on hoopis erinev. «Vaevalt oskas viikingiaja inimene unistada sellest, et kui ma keeran seina peal nuppu, siis hakkab sooja vett pähe tulema ja ma saan puhtaks.»

Kuigi inimeste tundeid ja elamusi teaduslikult uurida ei saa, on Pajuste sõnul võimalik võrrelda tänapäeva elutingimusi rauaaegsete elutingimustega. Tänapäeva elutingimuste aluseks võtab magistrant nõuded, mis on kehtestatud eluruumide soojale,  valgustingimustele, niiskusetasemele jne. «Kuna rauaaegsel hoonel pole korstent, tuleb kindlasti mängu vingugaasi suur sisaldus,» kirjeldas Pajuste võimalikke sajanditetaguseid elutingimusi.

Seosed teiste teadustega

Rõuge linnusel toimunud väljakaevamistel on leitud vaid suhteliselt halvasti säilinud muinasaegsete hoonete põhjasid. Selleks, et teavet juurde hankida, tuleb pöörduda rahvaelmateaduse poole, mille abil saab aimu maja täpsemast väljanägemisest. Peale etnograafia on katselisel muinasteadusel kokkupuuteid ka teiste teadusaladega. Kindlasti peab Pajuste nõu rahvapärase ehituse asjatundjatega, samuti keraamikutega.  Katse teises osas, kus uuritakse inimese elukeskkonda, tulevad mängu juba keskkonnateadused.

Mõte ise katselist muinasteadust proovida hakkas Pajustel idanema Taanis, kui ta kylastas Lejre muinasaja keskust, kus on yles ehitatud terve rauaaegne kyla ning töötab ajalooturismi keskus. See tähendab, et huvilistel on võimalik vahetult tutvuda rauaaegse kyla eluoluga, seda ise järele proovides.

Pajuste sai aru, et Eestis on selline asi just puudu. «Oleks vaja ekperimentaalarheoloogia keskust, kus arheoloogiatudengid ja ka tegevarheoloogid saaksid katseid teha.» Siiamaani on tehtud asju rohkem põlve otsas ning mitte suure läbimõeldud ettevõtmise raames.

Ajalooainelise huvireisimise abil on inimesel võimalus ajalugu kogeda ning värskendada kunagi koolis ajalootunnis õpitut.  «Meie käest on näiteks kysitud, kas kiviaeg oli enne või pärast muinasaega. Inimestel on isegi see meelest läinud, et muinasaeg on yks tervik, alustades kiviajaga ja lõpetades rauaajaga.» Samas leidis Pajuste, et sellised kysimused on tekkinud seetõttu, muinasteadlased ei anna oma töö kohta piisavalt tagasisidet. Seetõttu on tema ettevõtmise yheks eesmärgiks olla võimalikult palju avalikkusele avatud.

Allikas: Universitas Tartuensis