Koostanud ja toimetanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2009, 638 lk.
08.06.10
Kõigile lastele meeldivad muinasjutud, tahaksin väita, ja enamasti meeldivad nad ka täiskasvanutele. Kunagi on nad olnudki täiskasvanute meelelahutus, sellest saab sageli muinasjuttu rääkides-kuulates ka aru, sest vähesed neist räägivad just lastega juhtunud seiklustest, kirjutas Rohelises Väravas Elle-Mari Talivee.
Muinasjuturaamatu esimene osa on imemuinasjuttudest, nii on neis igayhes yks imeline asi olemas. Lisaks imedesse uskumisse ja meelelahutusele need õpetavad ja selgitavad, tõlgendavad, räägivad sellest, mida õnneks meiega ei juhtu, aga kui juhtubki, siis me teame juba muinasjutust – selle mõistatuse ma lahendan kuidagiviisi ära, kui muidu mitte, siis tuleb keegi appi, kas koer-noorhärra või hiireke või salapärane nõiasõnadega kass. Mõni neist on hirmus kurb või jällegi väga ilus. Mõni on ikka väga õudne ka – ent juba oma lapsepõlvest mäletan, et mida õudsem, seda parem – seda turvalisem tunne on endal muinasjuttu kuulata.
Eestikeelne sõna muinasjutt tekitab iseendast seose väga ammuse ajaga, ajalise vahemaa, ja olgu see jutt siis nii õudne kui olla saab, on ta ikkagi toimunud yhel ammusel ehk siis muistsel ajal ning seega ei hirmuta niiväga kui võiks. Tondi-Tõnu ei tule uksest sisse, vanahalb on juba ennast lõhki joonud, kukk on kirenud ja paharetid oma teed läinud. Ja kui ikkagi hirmus hakkab, saab jutustajale päris hõlma alla pugeda. Jah, kui neid veel jutustatakse – esimest korda võib ette lugeda, siis saab järgmine kord juba ise jutustada – siis tuleb neile veel see erilisem muinasjutu maik juurde, kui jutustaja vahel peatub ja meelde tuletab ning kuulajad teda edasi aitavad: ei, siis jõudis ta hoopis õunapuu juurde, ahjukese juurde alles järgmiseks.
Muide, muinasjutud ei aja sugugi loogikat või õiglust taga. Paljud neist lõppevad nõnda, millega ise väga nõus ei tahaks olla – oli kuri nõid kyll, aga oli teda vaja koguni mädasohu surema saata või lõhki kiskuda – ent lõpp on enamjaolt ikkagi õnnelik. See aga ei ole ometi etteaimatav, sest ikka võib mõni vimka sisse tulla. Muinasjutud teevad omakorda selle igapäevase ilma kybeke salapärasemaks kui see on – ehkki, kas saab käsi sydamel väita, et oma silm on kuningas, kui on sygisõhtu ja varjud pikad või suvised uduloorid heinamaal enam kui nõiduslikud või jällegi iidvana puumaja öösel tasapisi nagiseb? Ja kyllap nad leevendavad mõnd hirmu, mida otsesõnu seletada ei saa.
Teaduslik tyybiantoloogia, mis annab ylevaate eesti imemuinasjututyypidest, on suure ja põhjaliku töö tagajärg. Sellest kõneleb raamatu eessõna: kaante vahele on saanud umbes kahekymnendik eesti imemuinasjuttudest ning igast Eestis esinevast imemuinasjututyybist yks kuni kolm arhiivijuttu, kirja pandud ligi kahesaja aasta vältel (1816. aasta „Beiträgest“ käesoleva sajandi alguskymnendil Tartu ylikooli välitöödel kogutuni). Muinasjutud on kirja pandud kohalikus maakeeles või jutustajate aegses kirjakeeles. Mis mulle hirmsasti ses antoloogias meeldib, on rahvaluulekogujate kuvad. Needki loovad omakorda ja kuidagipidi seda salapärast muinasjutumaailma juurde – kyllap sellega, et on nii ilusad ja vanad.
Eessõnas kirjutab koostaja Risto Järv, et me elame maailmas, kus muinasjutt ei ole kadunud. Loodetavasti ei kao need kunagi ja (ette)lugemise kõrval neid ikka räägitakse ka (leidsin, et on olemas isegi elektrooniline muinasjutugeneraator http://www.stonedragonpress.com/vladimir_propp/propp_generator_v1.htm) – ja kui hea, et on olemas selline antoloogia, suur, paks ja yleni muinasjutte täis, täielik unistus.
Yks asi veel muinasjuttudega seoses: kust me õpime oma käitumismalle? Mingilt eesti telekanalilt tuleb saade, kus väljamaa mees valib omale hulga tytarlaste seast naist. Saates osalevad neiud on liiga vähe muinasjutte lugenud ega saa aru, et see on seesama vana muinasjutt, ainult ymber pööratud, nii et pole õige: asi käib hoopis teistmoodi, kolm meesterahvast peab klaasmäele ratsutama, ja see, kes yles jõuab, saab kuningatytre endale, mitte vastupidi ...