Sõnal, nagu kõigel muulgi siin ilmas on oma vägi. Vägi pole mitte yksnes vägisõnadel, vaid ka loitsudel, soovisõnadel ja tegelikult kogu keelel. Maarahvas on pidanud sõna väge oluliseks ja selle austamist inimlikkuse mõõdupuuks, kirjutas Maakodus Ahto Kaasik.
Kui me otsime oma vaimseid juuri, tuleb pöörduda eeskätt emakeele poole. Igal keelel on oma vaimsus ja see kirjeldab maailma omanäoliselt. Jah, keel pole pelk õhu liikumine või sidevahend, vaid on terve maailm, milles me kogu oma teadliku elu veedame. Just emakeelde valame me kõik, mida teame maailmast ja iseendast - oma tunded, kogemused, teadmised ja mõtted.
Eesti keeles pole sõnadel sugu ning asju ei jagata nais-, mees- või kesksoolisteks. Meie jaoks on täiesti loomulik, et keel ei liigita asju yhtsete tunnuste alusel. Millegi tähendus ja väärtus pole ette määratud, vaid see selgub kindlas olukorras ja suhtes teistega. See tähendab suuremat avatust ja võrdsust suheldes teiste inimeste või keskkonnaga. Inimeselt eeldab see muu hulgas ka täielikku ja jagamatut vastutust oma sõnade ja tegude eest.
Sõna pidama
Arukas inimene käib oma sõnaga targu ringi, ei anna katteta lubadusi ega aja tyhja juttu. Täitmata lubadused kahandavad hingejõudu, peetud sõna aga kasvatab väge. Meenutage enese tutvusringkonnas olevaid inimesi, kes pälvivad lugupidamist enda loomuomaduste tõttu. Nad kõnelevad targu, nende sõnal on kaalu.
Usk sõna väesse väljendub vanasõnadeski. Mehe sõna peab olema sama tugev kui härja sarv ja laeva ankur: Miest sanast, härga sarvist ja laeva ankrust. Ning mehe sõna elab temast kauem: Mees sureb, sõna jääb. Aruka inimese kohta käib: Sõna ytle mõtõldõh, jalg panõ kaedõh (sõna ytle mõteldes, jalg vaadates).
Tänapäeval, kui paljude meelest maksab vaid paber ning sõnad on tyhja jutu ajamiseks, on sõna jõudu raske mõista. Aga sõnaga võib teha pai, päästa elusid ning neid ka hukutada.
Vanasõnad kõnelevad: Keel surmab valusamalt kui mõek, ning Inämb inemisi tapetas keelega kui kirvõga. Aga ka vastupidi: Sõna vägi on suurem kui sõjavägi, ning Hea sõna sööb võõra väe.
Maarahvas on armastanud nõiasõnu ehk loitse, millega on ravitud, edendatud, ennustatud ja vajadusel hävitatud. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogudes talletatud sadade loitsude hulgas leidub tulesyytamise, ahjukytmise, toidukeetmise, õlletegemise, võitegemise, äestamise, viljakylvi, karjaõnnistuse, laste kasvamise, hundi, ussi, karu, lamba, sea, koera, jahi, pyssi, kalapyygi, söögiisu, nikastuse,valu, tulehaavade jpm nõisasõnu. Päris palju neist on avaldatud regilaulukogumikes ja kättesaadavad kõigile huvilistele.
Kord noorukina soovisin end proovile panna ning läksin paljajalu sohu. Enne aga lugesin ussisõnad. Toonane käik läks õnnelikult ja veel enamgi. Yhtegi ussi ei näinud ma oma loodusretkedel enam kui kymme aastat. Seda isegi paikades, kus neid varem nägema olin harjunud.
Kui loitsude märkamiseks, mõistmiseks ja kasutamiseks jaguks vaimujõudu, saaksid naised synnitusel abi neist sõnadest:
Tee teed ja raiu rada,
peasta peakene ja haruta hingekene!
Tule välja, kiigutaja,
silmalau liigutaja!
Isegi mesilase nõelamise vastu leidub loits:
Linnuisakene, linnuemakene,
linnud lendajad õeksed,
linnud vahvad vennakesed,
linnud põua sõbrakesed –
jätke minda märkimata,
minu nahka näppimata,
veri alla kärpimata!
Mõned loitsud on märkamatult kasutusel praegugi. Lapse haigetsaamisel öeldakse: Varesele valu, harakale haigus, meie NN saab terveks!
Igapäevaselt on kasutusel ka rohkesti sooviloitse. Tere, tervist, head aega, head päeva, head õhtut, head ööd, mida enamus eestlasi kasutab viisakusväljendina, on oma tähenduselt loitsud, millega teistele head soovitakse. Seda on ka töötajale soovitav Jõudu tööle ning sööjatele öeldav Jätku leiba. Et need loitsud mõjuks, tuleb aga kindlasti vastata Tarvis või Vaja.
Õnneks pole veel päriselt unustatud ka saunasoovid: Põhja-Eestis Hyva leili ning lõunapool Hyva lõunu. Laval istuvatele saunalistele öeldav vana soov on veel Jumal sekka ning selle vastus Jumal häämiis.
Kindlasti olete märganud, et aegajalt nimetatakse mõnd soovimatut asja teise nimega. See võib olla haigus, õnnetus, surm, kahjurid, ebameeldiv inimene või midagi muud. Tegemist pole kaugeltki yknes vanade hallivatimeeste ja mesikäppadega, vaid nähtustega, mis täidavad meie igapäevaelu praegu. Ebameeldiva asja õiget nime välditakse hirmust, et see võibki ilmuda.
Sellises käitumises elab usk, et olendite-nähtuste vahel on nähtamatud sidemed ning sõnadel ja eriti nimedel on jõud, mis võib puudutada kaugel asuvat omanikku. Selline usk on omane põlisrahvastele kogu maailmas ning on sellisena meie maausu yks vanemaid ja olulisemaid ilminguid.
Maakeel on arenenud ja muutunud palju tuhandeid aastaid. See on maausulise rahva keel, mis on algselt mõeldud väljendama loodususulist maailmatunnetust ja vaimsust. Igivanad sõnad nagu jumal, hing, vägi, pyha, pyhapäev jpt on maausulised sõnad. Seega, hoides oma emakeele puhtust ja mitmekesisust, hoiame ka oma rahva põlist vaimsust ning iseenda väge ja elujõudu.
Järgmises loos tuleb juttu suvistest pyhadest.