Minevä puulpäävä võeti suitsutõt liha sannast vällä, inne tuud oll’ tetty hulga tyyd. «Yte jao lihast pandsõmi katõ nädäli iist suulvette. Nigu vanastõ tetti, kumpsõmi kanamunaga: ku muna nakas’ pääl pidämä, oll’ suul paras,» selet’ oppusõ vidäjä, Mooska turismitalo pernaanõ Veeroja Eda (kuva pääl). «Tõsõ jao lihast soolassimi tõsõpäävä inne suidsutamist, kats jupikõist pannimi õnnõ hainoga, suula es panõki. Kokko sai katsat-ytsät esi sorti lihha.»
Suidsutaminõ om paras taidõ ja või tulla ette vipõruisi. «Meil oll’ ilm lämmi ja tuulinõ, tuuperäst võtt’ kuuma yles,» kõnõl’ Eda. Nii tull’gi mõnõl lihatykyl kammar vallalõ ja tyky olli päält suidsutamist kerembä ku võinu.
«Suidsusannan tett liha om iks kõgõ parõmb, vanaimä kunagi tekk’ tuud,» kõnõl’ suidsutamist opma tulnu Urtsoni Kristjan Karulast Ähijärve veerest, ammõdi poolõst geoloog (kaald kuva pääl umma lihatykky). Kristjan ytel’, et nakkas esi lihha tegema sis, ku täl savvusann valmis saa – ehitämine lätt õkvalt vallalõ.
Lihasuidsutamisõ oppus oll’ yts Uma Meki oppuisist. Opsõ ytessä miist ja yts naanõ.