[text]
Täna on

t_SaareEvariHaabjas.gifSaarõ Evar om ammõdin loodsiku kõgõ hõelambalt manopäsetävä kotussõ vällä kaurmisõga, kirotas Uma Lehes Rahmani Jan. 
  
Pulga Jaanil om ytepuuloodsik. Kama Kaidol om ytepuuloodsik. «Ei saa makki kehvemb olla,» mõtlõs Saarõ Evar, ku talvõl mõtsa rago ja paar ilosat haavapuud löyd, minkast või-olla loodsigu vällä rako saanu.

Kats haavanotti, kuus miitret pikä, vidä tä uma moro pääle. Ytel om pruuni värmi tsipa seen, tuud lõikas tä lyhembäs, nika ku pall’o lyhky saa. A tõõsõst toorikust piät kylh paat saama!

***

Ytspäiv omma Evari moro pääl ka targõmba mehe, Partsi Priit-Kalev ja Kama Kaido. Nimä omma ytepuupaatõ tenny ja mõistva nõvvu anda. Katõ pääväga antas haavanotilõ paadikujo.

Kõgõpäält raotas põhi silles, är raotas 1/4 puud ja Evar nakkas pelgämä, et kas niimuudu taast puust midägi alalõ kah jääs. A targõmba mehe tiidvä. Sae, kirvõ ja hyyvliga saa loodsik uma välimädse kujo, yle paadikere puuritas sisse peenykese mulgu, et sis, ku seestpuult paati tyhäs raot, saanu naglaga kyle paksust kontrolli.

Lõpus käänetäs paadipõhi allapoolõ ja opatas viil veidy ja sis yteldäs Evarilõ, et olõ nyyt miis ja rao taa paat seest tyhäs, nii et sain jääs kats sentimiitret paks.


***

Evarilõ om kõgõ miildyny vanaaigsit töid oppi, tuuperäst tä seo paadiragomisõ ette võttki. Puutyyga om tä ka inne kokko puttunu ja tiid, kuis puu käändä ja lahki minnä või. Järgmädse kats nädälit om Evar egä minot, mis muist töiest yle jääs, paadi man. Ja muiõ töie jaos jääs tuu aig kyländ veidy aigu yle.

Päämidses tyyriistas om Evaril vessym (ruihõ ragomisõ kirvõs). Päält tuu viil kaarin teräga ragomisõ kirvõs, tsipa saa tarvita mootorsaagõ, peiklit... A päämine om iks vessym.

Takastperrä rehkendäs Evar, et paadi seest tyhäsragomisõs lätt viis täyspikkä tyypäivä. A tuu ei olõ viil kõik: tetä tulõ ka pulga vai tikukõsõ, mis topitas puurituidõ mulkõ sisse, ku paadil õigõ paksus käen. Ja noid mulkõ om nii 200 tykky, niisama pall’o tulõ väidsega ka pulkõ tetä.


***

Ku paat om seest tyhäs raotu ja sainapaksusõ mõõtmisõ mulgu tikukõisiga kinni topitu, või laotaminõ pääle naada. Et paadi veere lakja saia, tetäs paadi kõrvalõ tuli ja paadi sisse pandas pingele lepätoki. Kuumus tege paadiveere pehmes ja lepätokk surb paadi viirt laembas. A tuud laotamist vai vinytämist piät kyländ tasaligult tegemä, muidu või paat lahki minnä.Algusõn lyygi paar lahet paadilõ sisse. Ja lakja kah ei taha loodsik minnä.

As’atundja, kes oma laotamist kaema tulnu, hirmutasõ kah veidykese, ytlese, et seo loodsik lakja ei lää, seo tulõ eläjänahkuga yle lyvvä ja taast saa kajakk. A Evar ei anna alla. Ku tuli om paadi veeren neli tunni palanu, nakkasõ kyle kõrraligult vinnymä, lahkõ inämb suurõmbas ei lää ja loodsik saa illos lagja!


***

Paat nõstõtas aida ala kuioma. Hää, et Evaril om nii pikk ruum, kohe tuu päält viie meetri paat sisse mahus. Ku paat om kuiv, nii kuu-katõ peräst, pandas sisse viil kõvõrast puust kaarõ ja sis om loodsik valmis. Põh’aligumbalt lupa Saarõ Evar ytepuupaadi ragomisõst kirota tulõva aasta Võro-Seto tähtraamatun.


Uma Leht