Õigõ latsõn kävemi sõsara, vele ja imäga Kruutusõ mõisa sannan. Tuu oll’ suurõ ahoga ja kyteti kats päivä. Sis oll’ puulpäiv jaotõt kattõ jakko: inne lätsi sanna mehe ja sis naasõ. Yts vanamiis istsõ sääl hummogust õdaguni – lämmi jo, kirotas Uma Leht!
Ku väikene neiokõnõ olli ja koolisõpru poolõ sai mintys, sis edimäne suidsusannaga kotus oll’ Erästvere järve veeren sepä Ludvi, priinimega Asi man.
Ma õkva pelksi ja hää meelega es tahtnu sääl olla. Nyyt tiiä, et tuu sann om eelmidse aastagasaa algusõn pisty pant, sääl hoiõti toorõst lihha ja suidsutõdi ekä eläjät.
Noh ja nyyt om nii, et ku reisutsiht sinnäkanti vii, olõmi sepä tytre Maie man kostilidsõ ja sannalisõ. Kytmä piät yts ja ainumanõ ja tuu om nigu ärisalahus. A Maie om ehtsä sannanaanõ.
Ku mi sanna oodami, sis toomi pilli järve viirde ja hõiskami vanno ja vahtsit laulõ! Ja sinnä lava pääle mahumi mitmõkõistõ ja segäsummaga, iks kargami vette ja joosõmi sanna tagasi.
Tiiä, et sääl sannan om käyny pall’o vällämaalaisi, Prantsusõst ja Norrast ja kost viil! Vanal aol olnu näil keldritäys hapatõdut kõomahla. Nyyt iks muudsamba keelekastõ. Minevä aasta oll’ tuu sanna pilt ka aokirän Meie Pere. Maie latsõlats sääl toimõndaja.
Järgmäne sann om Põlva kandin Aarna kylän. Tuu sannaga om meelen, et sääl oll’ väega tragi vanapernaanõ Liide, kes kattõ tytärd niikavva kasvat’, ku miis vangilaagrin oll’. (Elämine om õkva Kõivu Madisõ kodokandin).
Ytskõrd ku miis oll’ är viid, löydse Liide sanna kõrvalt risu alt mitu pudõlit kangõt kraami. Sis tull’ miilde, et miis oll’ tohtõrdamisõs (ja ka valuutas) han’sat tenny. Ja Liide sai tuu han’saga mitu asja aetus. Sannan hoiõti ka tapõtuid eläjit, sinnä kärbläse es tulõ.
Päält 30 aasta tagasi tull’ sääl sannan noorõl perrel yts hainakuu juubõl pitä! Mõtõldi, et keskpäävä aol ja kodomuro pääl. Rahvast tull’ egäst ilmakaarõst. A nakas’ kõvva sadama, laotõdi sis pido huunit piten lakja.
Vanal Liidel oll’ väega viländ joba! Kõik tuu kari lassõ pallidõ jalguga ymbre. Sis mõtõl’ tõpratohtrist Priidu, et kytäsi õigõ sanna! Läts’ Liide käest lupa kysymä. Liide ytel’: «Või poig, sa palotat taa sanna maaha!» Priidu vasta, et inne käymi sannan, sis palas jah vast är.
Anti sis tuld ja juudi kodoõlut ja matsutõdi vardalihha. Ku kikas vahtsõt päivä kuulut’, löydsevä naasõ, et sanna man om kõik väega vakka. Sääl oll’ armee mustõ juudit. Ei saa täämbädseni arvo, kuimuudu nä nii mustas saiva!
Sis mi pandsõmi suurõ tuubri maapliidi pääle ja naksimi kesk murro miihi tahmast puhtas kyyrmä!
Liidel oll’ hää miil, et sann maaha palotamalda jäi. Ja meil hää naarda! Nyyt omma nuu noorõ kõik ligi ja yle 70.
Raudkatsi Ene, võrokõnõ Kurõmaalt