Anu Taul, rahvamuusik
Maaleht
Suvine pööripäev, mil põhjapoolkeral särab pikim päev ja laiub lyhim öö, on imede aeg. Kas me aga yldse oskame praegusel ajal imesid märgata?
Tänapäeval on nii raske rebida end lahti helendavate ekraanide eest, astuda välja saja kymnest argitoimetusest ja leida aega iseendasse vaatamiseks. Inimesed justkui tormaksid kuhugi otse edasi, kuskile silmapiiritagustesse mõõtmetesse – nii palju on vaja teada, nii palju on vaja korraga teha, nii palju on vaja korraga näha.
Jääb mulje, nagu me teaks... Kogu maailm mahub ju pihku. Ja lõpuks, kui on palju raha, võib minna armastust õppima. Kursusi on igale maitsele. Kas see ongi tegelikkus? Laseme teabetuulel end kanda nagu umbrohuseemnekest!
Aga kas ei ärata meis aukartust vana võimas puu, kes on vastu pidanud aastasadade tuultele? Kes julgeks sellisele auväärsele sambana seisjale saehambaid näidata?
Pyydlus kuskile kõrgele
Vanal hallil ajal, kui inimesed ei tundnud televiisorit, arvuteid, telefone ega raadioid, elati loonaga käsikäes rasket tööd tehes. Sinna juurde kuulusid loomuliku osana laul, taiadd, kooskõla leidmine end ymbritsevaga. Missugune võis olla meie esivanem, see muistne inimene?
Ma ei hakka siinkohal ilustama – ta oli ysna samasugune nagu praegune inimene. Meie yrgloomus on midagi sellist, mis ei muutu. Ihad, soovid, unistused... Need on tugevad jõud, mis viivad elu edasi.
Läbi kannatuste toimuvad muutused ja alati on pyyeldud jumaliku poole. Sel hallil ajal olid imed tavalised. Vahest ehk sellepärast, et Kuu peal polnud keegi käinud, naftat polnud keegi puurinud, DNAd polnud keegi uurinud...
Nyydseks on see kõik tehtud, aga kas me teame sellepärast ka rohkem? Tegelikult oleme paljutki hoopis unustanud ja nii mõnedki uksed on sulgunud. Maailmaruum on lõputu ja tõe teadmine võimatu. Seega, niikaua kui kestab inimkond, juhtub ikka imesid.
Võngume siin yheskoos ilmarumi korrapäras, ja yhel hetkel ringiga tagasi jõudes avastame jälle unustatud vana. Peame tundma ajalugu, et osata end määratleda olevikus. Nii enda kui rahva minevikku tuleb suhtuda võimalikult erapooletult, et mitte langeda “tontide” kyysi, sest ajalool on kalduvus moonduda ja painama jääda.
Kodu kallis pärandus
Yhe põlvkonna eluiga on lyhike, aga iga uus põlvkond pyydleb uuenduste poole ja toob kaasa midagi murrangulist.
Õitsev heinamaa,
mis eemalt vaadates tuule käes
lainetab,
iga õis kordumatult ilus...
et siis järgmisel aastal jälle
õitseda.
Kodust saame pärandina kaasa emakeele, märgistiku, mis aitab suhestuda ja iseendaks jääda. Keelel on omadus võõraid enda katuse alla võtta, kuid siis kylalisi endale meele- ja suupäraseks painutada. Nii jääb ta ellu.
Keeles olevatest märkidest kujunevad tähenduslikud märgid. Mida paremini mõistame märkide tähendust, seda paremini suudame end arusaadavaks teha ja maailmaga suhestuda. Igas elmas on oma märgid, ja kõrvalseisjale, kes seda elma ei tunne, ei ytle need midagi.
Varasuve videvikutundidel
rääksuvad heinamaadel
rukkiräägud...
Köeb saun ja eeskojas
levib värskete jaanivihtade
magus hõng.
Hmm... Mida ytleb see etiooplasele, isegi kui see tema emakeelde tõlkida, kui see yldse võimalik on? Meil on ju oma rahva mälu ja alateadvus, mis ei saa aafriklase omaga kunagi yhine olla.
Eestlased on siin Läänemere rannikul, looduslikult ysna mitmekesises ja soodsas paigas tuhandeid aastaid paiksed olnud. Käisime kalal ja jahil, tundsime taimi ja ravisime nendega. Teadsime, et sõnal on vägi, laulsime ja loitsisime tööde ning elu edendamiseks. Oskasime lugeda loona märke, teadjad mõistsid suunata loonajõude.
Usk, nõiamärgid ja tavad on võtmed avamaks teispoolsuse uksi, kuid seda alles siis, kui selleks valmis oleme.
Tartu Kirjandusmuuseumis on peidus varandus, mida pole yhelgi teisel rahval – vanad laulud, muinasjutud ja pillilood. Väike osa neist hakkab vaikselt ellu ärkama, kuid suur osa alles uinub, kuna tava on katkenud.
Lõbusad naabri kassid on lõngakerad sassi ajanud ja vähe leidub neid, kes viitsivad kerad taas lahti harutada. Need on lood, mis kestnud sajandeid – kyll teisenedes, kuid teatud korrapärasid järgides omal moel siiski muutumatuna pysinud.
Neid tõelise tunnetusega lauldes ja edasi jutustades kaovad aeg ja ruum.
Võid rännata teise ilma, kus minevik, olevik ja tulevik saavad kokku yheks igavikuks, kus põimuvad tegelikkus ning unenäod.
Regilaulu yksluises viisis ja korrapäras peegeldub loomulikkus, lihtsus, puhtus. Need on läänemeresoomlastele ainuomased korrapärad, mis keelega tihedalt seotud.
Õnn käsi mulda pista
Meile on elamiseks antud imeline taevakeha, kuid siin toime tulemiseks läheb vaja arukust, et hoida mitmekesisust. Inimene vajab oma ellu usku, tavasid ja pyhadust, et leida endas selgus ja loomulikkus.
Kõik on pidevas muutumises ja näiteks rahvakalendri tähtpäevi ei saa ega polegi mõtet täpselt niimoodi tähistada, nagu seda tehti varem. Oluline on, et mingi pyha leiaks iga inimese jaoks tähenduse ning vastavad tavad oleksid mõtestatud. Et tehtaks neid taigasid, mis on selles ajas vajalikud.
Kohe on käes aasta kauneim öö – leedoöö. See on loona vägevaim aeg, õhus on õitsemise hõngu, puude ja põõsaste all, rohus ja mullas on sagimist.
Elan maal, olen siin yles kasvanud ja tunnen end siin loomuliku osana. Mul on õnn pea iga päev käsi mulda pista ja näha aiavilja imelist kosumist.
Mailma kulda ei ma ihkä,
om kyllält rikkit, kes ikeve.
Sulle ytle sõnu nii lihtsit,
tunne laulust mõnu,
sa kuulatet.
Syytame pyhad lõkked, et esmalt kas või lihtsalt tulle vaadata ja järele mõelda. Alati on põhjus ja tagajärg. Iga sõna ja tegu kannab väge, mis muudab maailma ja kujundab sinu enda saatust.
Inimene kannab vastutust oma lähedaste, kogukonna, rahva, riigi ja kogu maailma ees. Kui vaid tahame, võime kasvada kõrgustesse nagu puu, mille juuri toidavad esivanemate pyhitsetud allikad, ja okstes, mis kõrguvad päikese poole, kus laulavad linnud ja tuul.
Uskuge ikka imedesse. Mis siis, et sõnajalg paljuneb eostega ning nende õisi näevad vaid yksikud õnnelikud.