Alar Krautman, Eesti ökokogukondade yhendus
Ka ravimtaimede tundmine oli esivanemate jaoks oluline.
Meie esiisad, kes asustasid selle maa yle 10 000 aasta tagasi, on olnud võimas rahvas. Meie esivanemad olid kytid, maaharijad, karjakasvatajad, maadeavastajad, vallutajad, kaupmehed ja kyllap tegelesid veel paljude erinevate asjadega. Nad olid hõivanud yhe väga väärtusliku maa, mida praegu kutsume Maavallaks ehk laenunimega Eestimaaks. Soodne asukoht on olnud maarahvale ka suureks nuhtluseks, sest need alad on olnud ihaldusväärseks saagiks meie kõikidele suurtele naabritele.
Selle maa rahval on olnud väga raskeid aegu nagu keskaegsed sõjad, katkud, orjastamised jpm. Oleme kuulnud väidet, et kui yhte rahvast jääb alla miljoni, siis on ta väljasuremisohus.
Teades seda on tähelepanuväärne, et maarahvas, keda pärast katku jäi järgi vaid vaevalt kolmkymmend tuhat, suutis säilitada suurte ja arenenud rahvaste keskel oma keele, tavad ja elma. Eesti Pärimusravi on osa rahva olemisest, see ei saa olla eraldi muust rahvapärimusest nagu regilaul, rahvatants, vöökiri, ehitustaie (suitsusaunad ja savionnid), loomapidamine, talgud, ilmaennustamine, hiied, suhtumine elusasse jms.
Algselt arenes meie ravimise taie välja väga igapäevavajadustest. Sõjaajal õpiti ravima haavu ja põletikke, jäsemete eemaldamist ja muid selliseid äärmuslikke raviviise. Rahuajal, kui tehti palju tööd, siis vajasid ravimist raskest tööst kurnatud liikmed, nakkus-, kopsu-, ja silmahaigused, nälg jms. Yha enam tekkis ravitsejaid, kes pidid hakkama saama oma kogukonna väga erinevate haiguste ravimisega, sest kaugemalt abi otsimine oli pikkade vahemaade läbimine tõttu aeglane.
Eestist on käinud läbi väga palju erinevaid rahvaid, kes kõik on jätnud oma jälje meie raviviisidesse. Kuna kirjaoskus saabus Eestisse alles väga hilisel ajal ja esimesed yleskirjutajadki olid enamasti „mõisausku”, saame seda, millega meie esiemad-isad tegelesid, ainult aimata, oletada ja tuletada suulistest pärimustest, kui suudame mõista maarahva vajadusi ja mõttemaailma.
Muinasajal kasutati ära peaaegu kõik, mis loonast võtta oli - taimed, muld, savi, kivid, vesi, tuli. Selles on suur sarnasus India vana raviviisi ajurvedaga, kus öeldakse, et kõik ymbritsev mõjutab meid kas yhes või teises suunas ehk midagi on millegi vastu alati kasulik.
Mida enam inimene „targemaks” on saanud, seda valivamaks ta on muutunud erinevate loodna osade suhtes, soovides kasutada vaid eriti tõhusaid raviviise. Sellega on aga tihti kaotatud ka osake algsest tunnetusest, teadmisest ja oskusest.
Väga tugevaks ravivaldkonnaks on olnud läbi aegade sõna ja hääle kasutamine. Regilaulud, loitsud, lausumised, taiad, palved, soovid jms on saatnud meid muinasajast tänapäevani. See kõik on raviviis, mida on raske alahinnata ja mille areng on olnud mitmepidine - olles nii kaotanud kui arenenud erinevatel ajahetkedel.
Kolmas valdkond on loomad ja putukad. Rästikud, kaanid, mesilased ja sipelgad on tuntud ravivahendid siiani.
Muidu väga jäiga ravikorraga riigis Prantsusmaal on tänapäeval kasutusel kliinikud, kus ravitakse vaid mesilasemyrgiga. Kaaniravi on jällegi paljudes maades menu kogumas, kuna hirudiin, mis mõjutab meie keha vastupanuvõimet, võimaldab meil mõjutada paljusid haigusi. Tasuks meilgi siis need esivanemate väärtuslikud teadmised jälle taastada ja au sisse tõsta.
Eestlase yheks olulisemaks paigaks on olnud saun, seda nii eluasemena kui ravikohana. Saunas käimine kui tervistamine on olnud meie kylmas ilmastikus alati au sees, samuti saunakombed ja tugevad tavad. Saunaga seoses liikusid emaliini pidi perest peresse nö. naistetarkused raseduse, synnituse ja laste tervise kohta. Hilisemal ajal tehti saunas peale kompresside, ravivihtlemiste ja muidu mudimiste ka vere laskmist, pandi kuppe ja tehti muid tervistavaid ravimistoimetusi.
Omaette teemana võib välja tuua käelised raviviisid - luude ja liigeste õigumine, soonetasumine, käte pealepanek, väe korrastamine ja laste tallumine vanemate seljal. Me teame hästi Rootsi, Hiina, Jaapani ja Tai massaaþi kohta, kuid oma tõhusad kaelasoonte mudimised, kõõluste töötlemised ja kondiväänamised, mis olid aastatuhandeid meil Eestis igapäevases kasutuses, oleme lasknud unustustehõlma langeda.
Kyllap oleme tihti arvanud, et mujal on paremad asjad, et oleme teistest justkui maha jäänud (teiste varajasem kirjaoskus, paremad masinad, uhkemad riided, kombekamad kombed jne), kuid ravi puhul ei ole tehniline areng tihti eeliseks, pigem isegi vastupidi. On teada rahvapärimusi, kus Venemaal arvati, et kõige vägevamad ravitsejad on Eestis, eestlased jälle arvasid, et kyllap kõige kangemad nõiad on ikka Lapimaal.
Iga enda tervisest ja Eesti pärimusest hooliv inimene võiks osata elementaarseid võtteid ja toiminguid, millega oma pereliikmeid kergemate hädade puhul aidata. Lihaspinge või valutava koha puhul ei pea kohe tõttama massööri otsima, sest oma abikaasa, ema või laps saaks siin aidata. See on mõtteviisi kysimus - kas usaldada ainult teisi või võtta vastutus ise oma pere tervise eest ja kergematel juhtudel pyyda oma perekonnas-kogukonnas ise hakkama saada.
---
Alar Krautman on Eesti pärimusmeditsiini yhingu eestkõneleja ja Lahemaa Tervisekooli juhataja. Hetkel on Eestis alustatud pärimusmeditsiini õpetamist Lahemaa Tervisekoolis. Samaaegselt on koostamisel Eesti Pärimusmeditsiini kutsestandard, et taotleda pärimusmeditsiini saamist riigipoolt tunnustatud ametiks.
Teavet õppimise kohta saab www.lahemaatervisekool.ee