Tuust aost, ku ma hinnäst mäletäma nakka, omma iks meelen sannapäävä. Mi pere eläsi Kasaritsan Vallõkunnu talon kuun vanaesä ja vanaimäga. Põhilinõ mõskmisõ kotus oll’gi suidsusann. Egä puulpääva poolõst pääväst nakas’ esä sanna kytmä. Inne kytmist veeti sanna pingi vällä, et nuu nõõga kokko es saanu.
Kytmine käve iks neli-viis tunni. Ussõ hoiti kinni. Kytmisemulk oll’ sannan seen. Ma mäletä, et esä kässe sanna puid pääle panda. Sannan oll’ toss piaaigu maani. Et ahoussõni jouda, tull’ kykäkile laskõ ja ahoussõni piaaigu ruumada: toss läts’ silmä ja ai köhkätämä. A käsk oll’ käsk. Är ma tuu tei.
Õdagu minti sanna. Inne sannaminekit tuulutõdi sannatarõ ja perän veeti pingi ka sisse. Mi puul lavva es veetä vällä. Sanna iinruumin olõ õs rõividõ vahetamisõ kotus, oll’ sepikoda. Mõskminõ ja rõivilõpandminõ käve kõik yten ruumin. Ildamba, joba muudsambal aol, ehitedi sepikua asõmõlõ kambrõ, koh sai rõivit vaheta.
Mõskmisõs veeti kylm vesi lumbist sanna iin ja kuuma vii jaoski sai vii tuustsamast lumbist. Kuuma vii pada oll’ keresse sisse valõt ja sinnä mahtu uma katskymmend pangi. Vett jakku naabriperrelegi. Nuu kävevä ka mi puul sannan.
Edimädsenä läts’ sanna kõgõ vanaesä. Meile ylti, et vanaesä lätt võtt karmu är. Ku mi aig sanna minnä oll’, sis imä hirmut’ meid: «Mõskõ ruttu, muido tulõ pakan ja vii teid är!»
Olõ õs meil mõskmisõs määnestki peenykeist mõskmiskraami: nii iho ku hiussõ saiva puhtas umatetty seebiga. Mäletä, kuis esä siipi kiitse. No oll’ iks hais! Ja määne jälle värv suurõn paan moro pääl kiijäl pudrol oll’! A perän olõ õs seebil hätägi.
Suidsusann es olõ õnnõ mõskmisõs. Paar kõrda aastan veeti sisse puust tetty resti, põrmandu pääle panti papp ja sis läts’ lihasuidsutamisõs valla.
Tuu oll’ peris pikk ja põnnõv tyy. Inne oll’ liha soolan olnu, nätäl kyl vai rohkõmb. Sis panti liha sanna lae all olõvidõ reste pääle – sääl olõ õs õnnõ mi perre liha. Kylä päält kor’ati kah kokko. Ega lähkyn muial lihha es suidsutõdaki ku meil.
Esä ja vanaesä olliva tuu ala meistri. Suidsutamisõ aol pidi sannan kõik aig tuli all olõma, a tohe es pall’o kylm vai pall’o lämmi olla. Kylmäga jäi liha tuurõs ja lämmäga kõrbi är. Liha pidi tasaligult suitsuma. Imä oll’ peris murrõn, et mis sis saa, ku naabridõ liha är tsurgitas.
Suidsutaminõ alas’ joba neläpäävä õdagupuulõ ja käve nika ku puulpäävä lõunõni. Kõik, kelle liha mi sannan lae all rippu, pidivä kytmän käymä. Tuud oll’ selle vaia, et ega yts inemine es jõvva mitu yyd yllen olla. Maada oll’ ka vaia. Päämiihis olli tuu tyy man vanaesä ja esä.
Ku liha oll’ är suitsunu, võeti maaha ja tuu edimäne tsiakindsu kylest lõigat lihatykk oll’ kõõ parõmb. Sis sai sahvri ussõ vahel passitus, leeväkikk käen, ja oodõtus, kuna imä suurõ tyky lihha leevä pääle käänd. Ega ma ei olõki päält tuud nii hääd suidsulihha saanu.
Päält lihasuidsutamist mõsti sann hoolõga puhtas, kyteti viil veidykese ja sis minti nii nigu iks puulpäävä sanna.
Järgmädsel pääväl oll’ sann viil lämmi ja paan oll’ vesi ka peris kuum ni sai mõssu mõskõ. Mõsu mõsti kõik käsilde. Ei saa ma arru, kuimuudu imä joudsõ nelä latsõ rõiva kässi vaihõl är mõskõ.
A ega rõivit olõ õs sõs nii pall’o ku täämbädse päävä latsil: hää ku yts kleidikene ja paar paari dressipykse oll’. Olõ õi ma ka latsiaian käyny, nii et paras oll’ määndsitegi pyksega moro pääl juuskõ.
Sääne oll’ mi uma sann. Nyyt om sannast õnnõ mälestys jääny. A tuu mälestys om illos.
Ruuli Helve Verijärve kyläst